Mihkel Mattisen: ma ei oska muusikat niisama nautida, kogu aeg analüüsin
Mihkel Mattisen rääkis Vikerraadio saates "Heli nälg" mis on teda motiveerinud muusikat tegema ning kurtis, et ei oska enam muusikat niisama nautida, ilma pidevalt analüüsimata.
Muusika on olnud Mihkel Mattiseni peres kogu aeg väga tähtsal kohal. Ka kõik peresõbrad on olnud muusikud. "Isa lõpetas konservatooriumi klarneti erialal, kuid tegeles terve elu organisatoorse poolega, olles filharmoonia direktor," ütles Mattisen. "Ema on muusikateooria haridusega ning töötas ajalehtedes Sirp ja Muusika."
Mattiseni sõnul oli tavaline, kui mõni maailmanimega dirigent või artist Eestis kontserdi andis, tuli ta pärast neile külla. "Väiksena viisid vanemad mind tihti ERSO kontsertidele ja see oli kuidagi nii loomulik, et läksin õppima just muusikat," ütles Mattisen.
Mattisen ei eelista üht konkreetset muusikastiili teisele. "Mul on hästi lai muusikaline maitse, barokist rokini. Kui teised alles unistasid reisimisest, siis mina käisin juba 1988. aastal poistekooriga Ameerikas, Austraalias, Singapuris ja mujal ning igalt poolt ostsin plaate kaasa."
Üks Mattiseni nooruspõlve lemmikuid on Metallica. "Mingi aeg kuulasin ainult Metallicat, kõik nende lood olid mul tagurpidi ka peas," ütles Mattisen. "Kui mõelda, et nad suudavad siiamaani suuri staadionitäisi publikut kokku tuua, siis tegemist on ilmselgelt fenomeniga."
"Miks ma aga ühelgi bändi kontserdil pole käinud, siis põhjus on selles, et kui ma olen kuulanud stuudios täiuseni lihvitud albumit, siis tean, et live`is ei suudaks nad sellist kvaliteeti pakkuda ja ma lihtsalt ei taha pettuda."
Mattiseni sõnul ei avaldanud ta ise soovi just klaverit õppida. "Minu erialavalikut suunasid mu vanemad. Ühe aasta võtsin koolis küll lisaerialana löökpille, aga see jäigi sinnapaika, ma ei tundnud, et oleksin tahtnud trummidega edasi tegeleda."
"Harjutamine on muusiku jaoks paratamatu," ütles ta. "Kui tahad õppida mingit lugu hästi mängima, siis ei ole muud võimalust, kui lihtsalt harjutada. See ongi meeletu töö. Minu rekord pilliharjutamist ühes päevas on olnud kümme tundi. Aga viis tundi on täiesti tavaline."
Lõpuklassis Mattisen korra kaalus, kas jätkata klaveriga või minna Tartusse juurat õppima, aga muusika jäi peale.
Päris esimese bändi tegi Mattisen koos Peeter Lilje poja Paul Liljega, kes oli tema parim sõber. "14-aastaselt olime suured räpifännid ja tegime räppbändi. Laste süntesaatoriga panime rütme ja tegime ise tekstid, aga lugude avaldamiseni ei jõudnud. Ühe kontserdi andsime Tallinna 21. Koolis."
1994. aastal oli Mattisen 17-aastane ja lõpetas just kooli. "Otsustasime Juss Tammega, et teeme bändi, laenasime tehnika, tegime valmis esimese loo, salvestasime selle ära ja viisime Raadio 2-e. Kõik ühe päeva jooksul. Nii sai alguse ansambel Jam," ütles Mattisen.
Mattisen meenutas, et tema vanemal õel oli juristist austaja. "Tema andis meile raha ja ütles, et rentige endale normaalne stuudio. Rentisimegi siis Mikk Targo stuudio ja salvestasime loo "See viis", millega läksime kohe saatesse "Seitse vaprat." Kõik läks väga kiiresti päris suureks."
Üsna kohe võttis nendega ühendust mänedžer Aarne Valmis, kes pakkus, et teeme terve albumi. "Hakkasime Mikk Targoga septembrikuus tegema ja detsembris oli album valmis. Sama aasta 30. detsembril toimus TTÜ spordihoones Jami esimene kontsert. Kohal oli 4000 inimest, kellel olid kõik meie albumi lood peas."
Mattiseni sõnul oli tol ajal kõige olulisem muusika edetabel Raadio 2 Aastahitt. "Meie esimene album oli sensatsioon, sest kõik meie albumi lood olid edetabelis sees," meenutas Mattisen. "Kui mõelda, et alles istusime koolipingis ja küsisime vanematel taskuraha, siis äkki hakkas ka rahaliselt normaalselt minema. Aga eks see raha tuli ja läks kõik ilusti läbi sõrmede."
Mattiseni suurim eeskuju popmuusikas on Rootsi laulukirjutaja ja produtsent Max Martin, kes on muusikamaailma tipus olnud üle 20 aasta ja jätkab siiani sama võimsalt.
"Muusika suhtes on mul lapselik huvi siiani alles," ütles ta. "Nüüd olen analüütilisem ja teadlikum, kuulan saundide kasutamist, loo ülesehitust, tehnilisi detaile, kuidas kajaefekte on kasutatud. Sellest on kahju, et ma ei oska muusikat kuulata lihtsalt nautimiseks nagu tavaline kuulaja, ilma pidevalt analüüsimata."
Aastate jooksul on tal tekkinud kommentaaride ja kriitika suhtes paks nahk. "Konstruktiivse kriitika võtan väga hästi vastu," ütles ta. "Kusjuures kritiseerija ei pea olema ilmtingimata muusikaprofessor, vaid ka tavaline kuulaja võib anda väga head tagasisidet, mida mina oma professionaalsusehunniku alt ei oskagi näha."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Heli nälg", intervjueeris Andres Oja