Kui palun teil soovitada või jagada mõnda oma viimase aja lugemiselamust, siis millest te räägiksite?

Lugemisega on olnud mul viimasel ajal natukene kehvasti, kuid olen mingi neli-viis raamatut, sellist suuremat, suutnud aasta jooksul läbi lugeda.

Aga praegu olen võtnud ette hoopis peotäie Loominguid ja seal on vahvat lugemist tõesti väga palju. Ja milline detaili peen keelekasutus. On huvitav ka lugeda, mida mõtlevad või mida soovitavad meil lugeda kirjanikud ja kirjandusteadlased.

Nii et Loominguid tasub lugeda. Minu kodudes on alati peamine mööbel olnud raamaturiiulid ja kõige ülemistel riiulitel, kohe lae all, ümber kogu toa, on meil ka Loomingu Raamatukogu raamatud. Kuid kahjuks ei ole ma viimased kümme aastat uusi enam tellinud. Olen küll juba mõelnud, et kohe tellin, aga ei ole jõudnud.

Milline helistik teile kõige enam imponeerib ja miks? 

Vist ikkagi mingi minoorne helistik. Aga doktor Aarma (Jüri Aarma hüüdnimi) ütles mulle kunagi, et minu helistik peaks olema miksolüüdia. See on selline laad, mis algab si-noodist ja lõpeb si-noodiga.

Kuid minoor kõlab minu meelest tõesti väga kaunilt, vahest on see tulnud sellest, et ma armastan Chopini ja romantikute muusikat. Mozart on minu jaoks näiteks liiga helge ja selles ei ole sellist sügavat emotsioonide teekonda nagu seda pakuvad romantikud.

Nii et jah, mulle meeldivad minoor ja bemoll, ehkki see ei ole selline tume nukrus.

Te astute kohe üheksakümnendatesse – nii väidab teie sünnitunnistus –, aga millises vanuses te ise tunnete end olevat?

Mõni päev olen 28, aga teine päev on tunne nagu oleksin 70.

Ma numbrite peale ei mõtle, ei taha kohe ja eriti ei meeldi mulle ümmargused numbrid või juubeldamine. Aga peo eest peitu ma ka ei lähe. Sest tüdrukud ütlesid, et "mis ka ei ole, niikuinii sulle tulevad külalised". Ja alati ongi meil kontor rahvast täis olnud sellel päeval.

Isegi, kui Enn ei soovinud, et sünnipäevi üldse peetakse, siis kontorisse võivad tulla kõik, kes tahavad – Ikka on rõõm kohata, saab rääkida midagi head või toredat ja kindlasti on midagi ka lauale panna.

Mis on vanadus? Kas te olete tahtnud seda enda jaoks ka sõnastada. Või on see lihtsalt midagi, mis on elu osa ja millele ei pea suuremat mõtlema.

Ega mulle need sõnad – vanadus, vanur, pensionär, penskar – ei meeldi küll kohe üldse. Aga sõnad on olemas ja vanadusest ei pääse meist keegi. Kuid loomulik vanadus on ehk võib-olla tarkus. See võib olla ka mõne uue harrastuse valimine või magus enesetäiendamine. See võib muidugi olla ka üksindus, kurbus.

Aga tegelikult on suur osa sinu mobiilsusest ikkagi su enda kätes – selles, kellega sa suhtled ja mida sa enesega ette võtad. Sest vanadus võib-olla ka päris tore.  

Teist kõneldes kasutatakse sageli selliseid omadussõnu nagu "vaimustav" ja "imetlusväärne" ja teinekord kõlab ka hüüatus: "Uskumatu, et ta suudab". Aga kelle puhul teie ise nii mõtlete?

Ma imetlen neid inimesi, kes tõid meile vabaduse.

Ja praegusel ajal hüüatan mõttes "uskumatu, et ta seda suudab" oma tiimiliikme Eva Saare puhul. Sest ta on nii uskumatult organiseeritud, et ta jõuab ülipalju.

Tänu talle olen mina ennast ja kogu päevakorralduse võinud lõdvemaks lasta.

Vahel imestan, et mis väega noored kõik mu ümber on tulnud. Kuid küllap seepärast, et ka nemad armastavad muusikat ja meil on natukene nagu ühine vereringe. Ühise asja nimel pingutada ja loomingulisi võite nautida on ju tore. Võib-olla on meil mõnes suhtes natukene juba erinev maitse, aga ma ei ole mingisugune ainuvalitseja – igaüks on oma valdkonna juht ja tegelikult ei saagi enam öelda, et Jazzkaarel on üks kindel pealik. 

Ma arvan, et kamba peale teevad nad festivali ära iga kell.