Üheks suuremaks tööalaseks väljakutseks on grimmikunstnike sõnul inimese erinevate eluetappide kujutamine, sest võrdlust, kui hästi on grimmikunstnikel töö õnnestunud, on väga hea näha. "Tihti on need filmid, kus see on hästi õnnestunud, ka Oscari saanud," märkis Müntel. "Küsimus ongi, eriti filmi puhul, loomulikkuses."

Pahmann tõdes, et filme vaadates läheb tähelepanu esimesel korral tavaliselt just grimmile. "Esimene kord läheb tavaliselt selliseks – kui see on grimmifilm – töövaatluseks. Teisel korral hakkad sisu ka vaatama," nentis ta.

Eesti esimene grimmifilm oli Pahmanni ja Münteli sõnul 1981. aastal valminud Helle Karise "Nukitsamees". "Selleks tuli Moskvast kohale grimmikunstnik, kes tegi kõik need lisandid ja siis Eestis pandi need kõik külge," teadis Pahmann rääkida.

Üheks oma erilisemaks tööks peab Müntel Oru Pearu vananemist Tanel Toomi filmis "Tõde ja õigus". "Tema grimm oli neli ja pool tundi ning oli päris keeruline ettevõtmine," tõdes grimmikunstnik. "Me ei olnud kunagi Eestis sellist lisandigrimmi teinud ja nii pikka grimmiaega polnud keegi peale "Nukitsameest" siin näinud."

"Ühe sellise vananemise tegemine, see on väga-väga pikk protsess," lisas Pahmann. "See ei ole niimoodi, et sa paned inimesele näkku, vaid sealt tuleb võtta jäljend, siis sa hakkad modelleerima, teed vahevormid. Ja kui sa teed midagi ümber, siis see ümbertegemine, sa alustad peaaegu nullist. Ettevalmistus peab kestma ikka mitu-mitu kuud."

Müntel märkis, et grimmide puhul, mis kestavad mitu tundi, on väga oluline, kes seal toolis istub. "Ta peab olema võimeline need neli ja pool tundi vastu pidama ning pärast tegelikult oma tööpäeva alustama," sõnas ta.