Katus

Raadiomaja on uhke ja kõrge. Raadio 2 asus vanasti viimasel, 10. korrusel, mis pakkus lisaks suurepärasele merevaatele ka palju muud. Näiteks tulid hommikused saatejuhid Mart Normet, Erik Moora ja Maris Kõrvits liftireiside asemel mööda treppe üles toimetusse. Samuti võtsid nad saate ajaks ära oma tossud, kingad ja saapad ning seisid püsti, mitte ei istunud. Selline käitumisviis pidi parandama kopsumahutu ja aitama kaasa igasugustele muudele raadiotööks vajalikele organitele. Ja see toimis!

Kui R2 hiljem endale uue põhistuudio sai, oli üks meie nõudmisi muudetava kõrgusega laud. Seda mitte ainult selleks, et mootori surinal liikuva tööpinnaga klassiekskursioonidele muljet avaldada, vaid ikka selleks, et saatejuht ei istuks, vaid räägiks täie kopsumahuga. Endiselt on ka neid, kes teevad oma etteasteid sokkides või paljajalu – koolitusel, mille kunagi läbisime, öeldi, et jalataldade närvidel tammumine soodustab ajutegevust.

"Rahva oma kaitse"

Ühel päeval, aastal 1996, uuris peatoimetaja Riina Sildos, kas kellelgi on Mart Juure numbrit ...

Juurel (hüüdnimega Juurikas) oli tol ajal Top Raadios üsna pöörane, kohapeal improviseeritud saade "Raadiostantsija", mida ta vedas koos Tõnu Pedaruga. Mõnes mõttes oli see kui ajalehe Nelli Teataja audioversioon.

Kuna Pedarul oli palju muid tegemisi, kutsus Juur partneriks sõbra ja kolleegi Andrus Kivirähki, kellega ta oli tutvunud huumori- ja satiiriajakirjas Pikker töötades. Saate signatuurmeloodia pani kokku Jaan Elgula, mis on käibel tänapäevani.

"Rahva oma kaitse" (ROK) alustas mõnusalt hilisel ajal, teisipäeva õhtul kell 22. Sõna uue saate kohta läks kiirelt liikvele ja kuna tol ajal puudus võimalus järelkuulamiseks ning ka podcast'e ei olnud veel leiutatud (kuigi entusiastide salvestatud kassetid liikusid sinna, kuhu vaja), siis pidid huumori- ja satiirihuvilised, aga ka kirjanduse- ja ajaloohuvilised pärast ETV "Aktuaalset kaamera" vaatamist (või mingit veel tähtsamat tegemist) olema valmis, et kõrvad kõlari lähedusse seada.

Raadio 2 sai uue saate tõttu kuulajatelt kurje kirju ja kõnesid. Inimesed arvasid, et Juur ja Kivirähk on saate ajal konstantselt purjus. Päris nii need asjad siiski ei olnud. Vaid korra, mingisuguse tähtpäeva õhtul, kui oli kuulda, et saatejuhtide jutt muutub suvaliseks lobaks ning seegi ei taha suust hästi väljuda, helistas peatoimetaja keset saadet kontorisse, paludes härrad koju saata ja jätkata hoopis muusikaga. Ainult üks kord!

Kuna "Rahva oma kaitse" oli nii populaarseks muutunud, tuli peagi idee, et saade võiks toimuda (või korduda) päevasel ajal. Tundlikumad kuulajad, nii-öelda päevase režiimiga R2 fännid – mitte kõik neist, kuid väga paljud – saatsid kaebusi, rohkem kaebusi, kui Kuku Raadio suutis meile saata. Selle peale tõsteti ROK õhtusele ajale tagasi ja hommikused kordussaated tühistati.

Bändi pole? Appi tõttab raadio!

2 Quick Startiga oli meil üsna eriline suhe. Nende stuudio asus mõni korrus meist allpool ja just nemad tegid Raadio 2 esmased tunnusmeloodiad ehk "kõllid". Sellised, kus kõlas moodne biit ja Pearu Paulus laulis näiteks: "See on Raadio 2, mis teeb elu mõnusaks!"

Aastal 1998 pakkus bänd meile teistmoodi koostööd. Neil pidi ilmuma karjääri parimate lugude kogumikplaat ja neil oli kavas minna üle-eestilise tuurile. Bänd soovis Raadio 2-s ettevõtmist reklaamida. Raadio 2 nõustus, ent polnud koheselt kindel, kuidas seda teha.

Üks võimalus oli selline, et populaarne saatejuht hüüab otse-eetris: "Hei-hei, musafänn ja peoloom! Kui soovid võita pileti 2 Quick Starti kontserdile, helista meile kohe ja ütle, mis on 2 Quick Starti bassimehe nimi!" See tundus aga mage.

Selle asemel moodustas Raadio 2 bändi mis salvestas viis laulu 2 Quick Starti repertuaarist. Ainult, et punk-rock'i võtmes. Selle koosluse nimeks sai Memoriaalansambel.

Kõik muusikud, peale ühe, olid tol hetkel Raadio 2 saatejuhid ja paljudel neist olid ka tuntud bändid. Bändi trummariks sai Meelis Vill, klahvimeheks Mallar Prandi, kitarristiks Mihkel Raud. Lauljateks/röökijateks/soigujateks said Mallar, Kaarel Kose, mina, Erik Morna ning duona Rednar Annus ja Tamur Tohver (ehk saate "Dolce Vita" tegelased Aksli-onu ja Peetri-onu).

See kõik kukkus välja sedavõrd hästi, et isegi perfektsionistidest 2 Quick Start hakkas mõtlema, et mis oleks, kui paneks need R2 naljalood omaenda kogumiku salalugudeks. Mõni hetk hiljem, olles endiselt perfektsionistid, loobusid nad aga sellest mõttest ja kutsusid meid hoopis oma tuurile!

Ja nii me siis olimegi seal, Tartu lauluväljakul, (Kose, Morna, Prandi ja Vill) kaasas koledad kitarrid, üsna hea trummikomplekt ning iidne elektriorel ja paar mittetöötavat mikrofoni. Etendasime 2 Quick Starti show vaheajal oma lood ära, lõime hullunud esirealistega patsu, pistsime mõnele neist näppu töö juures kõrvetatud CD-d ja lahkusime kuulsuse tipus.

(Tegelikult mitte. Asjalikumad tüübid otsustasid Memoriaalansambli repertuaari laiendada ja hakkasidki päris bändiks, mis ringi tuuritas ja andis välja kaks üsna edukat albumit – ühe nii-öelda reklaamikampaania kohta täitsa hea tulemus.)

"Erik Morna ajaloominutitest" saab järele kuulata nii ülalkirjeldatud kui ka teisigi meenutusi Raadio 2 algusaastatest.