TuTuisk kinnitas, et näitlemine kaamerale on võrreldes publikusse näitlemisega igatahes erinev, sest meedium on teine. "See kaamerameedium – me kõik juba kasvame sellega, noored inimesed on sellest läbi imbunud, aga selle tunnetamine, selle õpetamine koolis ka näitlejatele jääb vajaka."

Selle vajakajäämise tõttu otsustaski Tuisk omal käel kaamera ees näitlemise selgeks õppida. Otse ekraanil. Filmides nagu "Mina olin siin", "Detsembrikuumus", "Polli päevikud", Väikelinna detektiivid, "Luuraja ja luuletaja", "Seltsimees laps", "Eia jõulud Tondikakul", "Matmine" ja näiteks praegu ETV-s jooksev sari "Kõik pime".

Tuisk tõdes, et üks meedium ei ole parem kui teine, sa lihtsalt kasutad teistsuguseid vahendeid. "Aga miks mulle raadio kuuldemäng ja film meeldib – seal on võimalik rohkem tuua välja pool- ja veerandtoone. Seda, mis jääb musta ja valge vahele."

Tuisu sõnul oli tema suurim õpetaja film "Polli päevikud" aastast 2010, mille võtetel tegi režissöör Chris Kraus talle selgeks filminäitlemise A-d ja O-d.

"Et sa ei pea midagi näitama, sul on see kõik sees. Et lihtsalt usalda seda. Veel mitmeid asju. Enne olin ma ka mitmeid asju vastu võtnud, et õppida, kuidas olla kaamera ees, ja kuidas olla nii, et kaamera on partner, aga ka operaator on partner."

Tuisk ütles, et Eestis on väga head näitlejad, kes on multifunktsionaalsed ja võivad mängida laval suuri osi, täita ära tuhandesed saalid ja võivad sama hästi minna filmi. "Kuna meil ei ole filminäitlemise kooli, siis on kõik need inimesed katse-eksituse meetodil ja usaldades režissööri selle ära õppinud."

Näitlejat aitab kõige rohkem edasi ikkagi režissöör.

"Režissöör on see, kes on platsil üks neist, kes on õppinud. Nüüd jõuame selleni, et režissöör, saades aru ja olles paar korda ka ise käinud rääkimas BFM-is, et nende kokkupuude näitlejatega, näitlejaõppega, on väga väike. Et miks mitte Viljandi koolist ei võiks saada see kool, kus koos õpivad nii filminäitlejad kui ka -režissöörid?"