"Ma olen pidanud hästi palju seletama, mis asi on steadicam. Iga kord, kui sa näed, et kaamera liigub laval ümber artisti, läheb järgmine kaader ja seda kaamerat ei ole enam, siis see olen mina või minu kolleeg," selgitas Saluri.

See, kui raske see kõik on, sõltub Šeiko sõnul kaamerakomplektist. "Võib 20 kilost 35, 45 kiloni olla, oleneb, mis kõik sinna peale kõik laotakse."

Saluri kirjeldas, et filmi tegemisel on tema kasutanud 45-kilost kaamerakomplekti ja selle puhul tuleb veel arvestada, et sa pead filmima, kuulama režissööri ja operaatori korraldusi, pead vaatama, mida näitleja kaadris teeb jne.

"Sa pead kompositsiooni hoidma, sa pead liigutamise rütmikat tajuma. Seal on 3000 tehet sekundis." Ta märkis, et kui ta kaadrit teeb, käib tema peas nii pöörane matemaatiline tehe, et selle peale jõua mõelda, kes kaadris on ja kui ilus ta on.

Šeiko lisas, et kõik peab nende tööks olema ka turvaliseks tehtud.

"Trepid peavad olema turvalised. Hästi suur mure on meie jaoks külm toss lavadel, sest see muudab lava libedaks, pluss sa ei näe ka, sest valgus on suunatud ikkagi artistile ja kõik ülejäänud peab pime olema."

Šeiko meenutas seda, kui ta oli Kukerpillide kontserdi ajal laval ja keset lava komistas helimonitori otsa.

"Indrek oli kõhuli kõlari otsas," lisas Saluri.

"Aga režissöör oli Ove Musting ja ta suutis selle nii osavalt eetrisse mitte panna, nii et mind näha ei olnud, et ma seal lapiti maas olin," lisas Šeiko ja ütles, et kuigi see kõva mats ei olnud, siis kallis küll. "Objektiiv läks puruks. Hing sai rohkem haiget."

Saluri ütles, et sellised olukorrad muudavad ebakindlaks.

"Taastumine võtab natuke aega, et järgmine kord sama hooga joosta," tõdes Šeiko.