Astrid Kannel sõjast Ukrainas: aitamise väsimus on selle protsessi juures normaalne
Ajakirjanik Astrid Kannel, kes on käinud aastate jooksul korduvalt Ukrainas toimuvat kajastamas, kinnitas "Jõulutunnelis", et sõda Ukrainas tuleb vaadata kui maratoni, vaatamata sellele, et esialgu läheneti sellele kui 100 meetri jooksule.
Astrid Kannel sõnas, et ta armus Ukrainasse juba 2004. aastal, kui toimus Oranž revolutsioon. "Inimesed mäletavad Maidani, aga sellest kümme aastat varem toimus Oranž revolutsioon, mis oli suure emotsiooniga Venemaast lahti löömise uus etapp, nad üritavad seda ikka ja veel, mida meie oleme suutnud ära teha," ütles ta ja lisas, et ta sattus Ukraina suhteliselt juhuslikult, kuna toimetus lihtsalt saatis ta sinna. "Ma olin siis veel noor ajakirjanik ja ma elasin sellele väga kaasa."
"Nüüd ma näen seda kümneaastase tsüklina, kuidas taaskord ja aina vägivaldsemalt toimub see Venemaast lahti löömine, seega ma ei ütleks isegi, et ma olen sinna jätnud oma südame, pigem ma ütleksin, et ma olen sellega järje peal," selgitas ta ja rõhutas, et Ukrainas toimuvat võib võrrelda maratoniga. "Ma juba praegu näen, kuidas maailm on hakanud sellest väsima, see on nagu pikas mägimatkas, kus esimeses kurvis hakkavad mõned minema tagasi, aga võidab see, kes jõuab kohale."
"Ma näen ukrainlastes seda jaksu äärmiselt rasketes oludes ikkagi liikuda edasi, minna selle mõttega, et tuleb minna lõpuni," kinnitas Kannel ja lisas, et meil on neilt väga palju õppida. "Järjest rohkem ma usun, et nad on väga praktilise meelega, nad suudavad oma sõnumit maailmale hästi selgelt sõnastada ning neil on positiivset jaksu."
"See sõda lööb mitmeski mõttes ka Euroopas õhu puhtaks, palju rohkem saab selgeks, mis on hea ja mis on halb," tõdes Kannel ja lisas, et kui me armastame Euroopas rääkida demokraatias ja lugeda moraali teistele maailmas, kes pole selles teemas nii edukad olnud, siis nüüd on saabunud tõehetk näidata tegudega, kas me oma väärtuseid ka järgime või mitte. "Nõrgemad ilmselt kukuvad ja tugevamad lähevad edasi, kõik, kes tulevad sellest kriisist välja, on väga suured võitjad."
Astrid Kannel rõhutas, et viimane kord, kui ta tuli Ukrainast, oli ta väga väsinud. "Samal ajal on aga ajakirjaniku roll hoida seda teemat üleval, kuid samas tuleb ukrainlasi aidates ka iseennast aitama, peame ennast hoidma, et meil jaksaks jõudu minna edasi, tuleb aru saada, et see pole lühike protsess, isegi siis, kui see sõda peab homme lõppema, jätkub sellele pikk ülesehitamise protsess."
"Aitamise väsimus on selle protsessi juures normaalne, sest kui sõda algas, siis oli paljudel juhe koos tükk aega ja me väga suure intensiivsusega hakkasime, me oleme seda jooksma hakanud nii, nagu see oleks 100 meetri jooks," mainis ta ja lisas, et seetõttu mõistab ta hästi, miks paljud inimesed on väsinud. "Praegu ongi aga see hetk, kus ei tohiks lusikat nurka visata, vaid tuleks hoog maha võtta ja mõelda, mida saad ise teha."
Viimati Ukrainas käies olid inimesed väga tänulikud, et ajakirjanikud üldse olemas on. "Tegime Harkivis rahvaküsitlust tänaval, kus enam ei käi tohutud lahinguid, aga ikkagi aeg-ajalt seda linna pommitatakse, seal on tohutult igasuguseid probleeme ning ajakirjanikud on sealt põhimõtteliselt lahkunud, mistõttu on inimesed väga tänulikud, et keegi tuleb üldse ja küsib nende käest, kuidas neil läheb."
Praegu Astrid Kannel veel ei tea, millal ta uuesti Ukrainasse läheb. "Praegu ma selle peale ei mõtle, kindlasti lähen, aga ma vajan veel väljamagamise aega," mainis ta.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Jõulutunnel"