"Panen poisile praegu suure raskuse õlgadele, ma pole talle seda rääkinud, aga ma tahan, et see imelik nimi Elgula läheks edasi, sest teisi Elgulaid maailmas rohkem ei ole. Tahan, et see nimi ära ei kaoks," ütles Jaan Elgula ning meenutas tohutut rõõmu, kui ta kahe tütre järel poja isaks sai.

"Mul oli väga hea meel et sündis poeg — see on ühele meesterahvale väga tähtis. Ma mäletan, et olin Kuku raadios ja helistasin ja siis röökisin üle Kuku raadio avatud stuudio "Jee, mul sündis poeg!". Kõik olid väga rõõmsad," taaselustas Jaan Elgula tähtsa sündmuse.

Elgula oli esmakordselt isaks saades 23-aastane ning nentis, et tänapäeva noored ei taha kuidagi nii vara lapsevanemateks saada. "Noored, tehke noorelt lapsi, siis saate olla veel tegusad vanaisad-vanaemad," soovitas ta.
"Tänapäeva noored vananevad aeglaselt," kostis seepeale isaga saatesse tulnud poeg Jaan Erik Elgula.

Lahe kärgpere

Esimesest abielust on Jaanil kaks tütart, Anni ja Jaanika, kuid kooselu nende emaga lõppes, kui lapsed olid 7-8-aastased. "Kuskil on mul alles Annikese kiri, et issi, tule koju. Me ei ole rääkinud sel teemal, aga ma saan aru, et nad on mulle andeks andnud, et ma nende juurest ära tulin. Ma ju ei öelnud neile, ega ei taha ju öelda seda, see oleks veel valusam olnud. Eksabikaasa Anu pakkis suure spordikoti kokku, pill oli ka, jätsime raudteejaamas hüvasti, astusin rongile ja sõitsin Tallinna poole ära," meenutas Jaan kodust lahkumist. Tallinnas astus Jaani ellu Mari.

Kuid nii Jaan kui ka teisest abielust sündinud poeg Jaan Erik kinnitasid, et neil on üks väga lahe kärgpere, kes tihedalt läbi käib ning Jaani eksabikaasa Anu ja praegune abikaasa Mari on lausa head sõbrannad. Suhtlus tütardega Jaanil soiku ei jäänud, pärast põhikooli läksid tüdrukud Tartust Noarootsi Gümnaasiumi ning läbikäimine isaga oli igapäevane. Ka Jaan Erikul on poolõdede ja poolvennaga (ema Mari pojaga esimesest suhtest) head püsivad suhted lapsepõlvest saadik.

Jaanituli vanadest rehvidest

Jaan Elgula rändas saates tagasi oma lapsepõlve ning sõnas, et eks ta üks paipoiss oli. "Mingeid jamasid meil ei olnud. Kui kodus on kõik korras, kui pole tülisid ega vastuolusid, siis kasvabki noor inimene rahulikult."

Kui vahel läkski näiteks hinnetega nihu, helistas Jaan emale ette, rääkis ära ja hoiatas, et kodus kohtumise ajaks pahad tunded juba lahtunud oleksid. "Läbi telefoni oli seda parem öelda kui näost näkku. Ega ta ei pahandanud, aga eks ta oli kurb. Ja see mulle üldse ei sobinud," kõneles ta.

Siiski meenus Elgulale üks juhtum, mis teda praegu ahastama paneb, kuid toona midagi suurt ei tähendanud. "20-pealine poistejõuk läks enne jaanipäeva vanade rehvide ladustamise paika ning pani 40 tükki põlema. Ja see oli linnas. Mida need looduskaitsjad praegu ütleksid? Siis aga ei tulnud isegi tuletõrjet ega politseid. Meil Tartus Veerikul oli siis selline jaanituli. Mul praegu tuleb ahastus peale, et issand, mis me tegime, toorkord ei pidanud me seda mingiks sigaduseks, nii käiski," jutustas ta.

Luksus omada pilli

Kuigi Jaani isa ei laulnud, oli ta väga musikaalne: "Ta mängis nooruses bigbändis Tartus ja LKV-s ehk Lõuna Kõrgepingevõrkudes, kus ta töötas, oli ka oma bänd. Isa mängis saksofoni ja klarnetit."

Kui Jaan lõpetas kuuenda klassi, läks ta suveks isa juurde tööle, et pilli jaoks raha teenida. "Et head pilli saada — see oli täielik lotovõit, sa pidid ilgelt vaeva nägema. Kõik pillid ja nende omanikud olid teada, pilli omada oli väga suur luksus ja need olid õnneseened," kirjeldas ta nõukogude aegseid olusid.

Nii lammutas noor Jaan Elgula Lõuna Kõrgepingevõrkudes vanu kõrgepingelüliteid ja kaitsmeid ning teenis esimese kitarri jaoks raha. Pillile sõideti bussiga järele Leningradi, kus tuli käia lausa kaks korda, et õige, 12-keelne kitarr saada.

"Urmas Alender, Valdo Randpere, Joel Steinfeldt — kõik olid juba 12-keelsetega mänginud, see tundus nii šeff! Kui me lõpuks selle kätte saime, olin pilvedes," mäletas Elgula.

Läbi juhuse õnnestus Jaan Elgulal omandada ka terve kollektsioon mandoliine. Nimelt töötas ta ema Tartu psühhoneuroloogia haigla ülemõena ja vana hoone remondi käigus tulid ühe kinnise ukse tagant päevavalgele mandoliinid. "Mul olid igas mõõdus mandoliinid kodus, eks ma siis vaikselt neid putitasin ja parandasin," muigas Elgula.

Tulevase Justamendi poistega kohtus Jaan Elgula juba viiendas klassis, kui läks Tartu poistekoori Uno Uiga käe alla laulma. Kuigi Jaan asus pärast keskkooli ülikooli ajakirjandust õppima, ei jõudnud need õpingud lõpule, sest bänd oli juba õitsvas eas, aktiivne muusikuelu täistuuridel ja see tõi ka teenistust.

"Mul on vedanud elus, olen saanud teha seda, mida väga armastan ja tahan," vihjas Jaan Elugula nii muusikukarjäärile kui ka raadiotööle.

Poeg Jaan Erik tõi saate lõpus välja, et üks olulisemaid asju elus on teadmine, et oma vanematega saab rääkida. "See on üks põhilisi ja väga suuri asju, mille üle ma tänulik olen. Ma tean, et vahet ei ole, kui suure jamaga olen hakkama saanud, alati võin minna ja rääkida. On, mis on, aga see side ei tohiks ära kaduda. Et su laps usaldaks sind ja sina usaldaksid oma last," tõdes ta ja lubas tulevikus oma lastega sama järgida.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.