Jaak Kilmi: laps ootab filmist seda, et seal oleks õnnelik lõpp ja võidutseks õiglus
Alates 26. aprillist jõuab Eesti kinodesse Jaak Kilmi mängufilm "Tagurpidi torn". Režissöör kinnitas saates "Hommik Anuga", et veel lõppmontaažis nägid nad sellega palju vaeva, et film vastaks laste ootustele.
Stsenarist Aidi Vallik tõi välja, et "Tagurpidi torn" räägib ka lapsepõlve hämaratest nurgatagustest. "Igal inimesel on kindlasti ka lapsepõlvest mõni mälestus mängust, mis algas hästi, aga läks rööbastelt välja ja ei lõppenud sugugi nii hästi, kui algas," ütles ta ja tõi välja, et tegu pole ei muinasjutu- ega ka hoiatusfilmiga.
"Mulle meeldis selle stsenaariumi kirjutamise puhul just see psühholoogiline muutumine, kuidas saavad head lapsed toime panna ka väga kurje asju," sõnas Vallik ja tõdes, et kui ta kirjutab lastest, kellega juhtuvad halvad asjad, siis ta elab seda ka ise üle. "Võin isegi koledaid unenägusid hakata nägema."
"Lapsed saavad ise väga hästi aru, et nad ei tee alati õigeid otsuseid, nad saavad ka üsna varakult aru sellest, et inimesed pole täiuslikud ja ka nende vanemad pole täiuslikud, nad saavad sellest varem aru, kui seda arvatakse," selgitas Vallik ja lisas, et kui laps seda filmi vaatab, siis ta täiesti tunnistab, et ka tema oleks võinud olla sellises kambas. "Minu soov on, et kui laps tunneb, et tema oleks võinud olla selle kambas, mõtleks järgmise mõttena, et mida ma oleksin selles kambas ette võtnud, kuidas mina oleksin käitunud."
Režissöör Jaak Kilmi ütles, et kui ta on selle filmi lugu kellelegi rääkinud ja seda n-ö testinud enne filmi tegemist, siis paljud inimesed tundsid midagi sellist oma lapsepõlvest. "Eks need lapsepõlve tumedad saladused, mis on jäänud kuhugi hingesoppi või alateadvusse, need tulevad aeg-ajalt ise esile, kuigi sa oled tahtnud neid unustada."
Film räägibki Kilmi sõnul ühest saladusest. "See räägib ühest lastegrupist, kes veedavad oma suve väga eestilikus endises kolhoosikülas, kus on paneelmajad ja nende ümber laiuvad imelised põllud ja heinamaad," mainis ta ja tõi välja, et lapsed käivad ühes mahajäetud tööstuses mängimas, kuni juhtub üks õnnestus. "Nad otsustavad sellest vaikida, kuigi see on asi, millest ei peaks vaikima, vaid tuleks tegutseda, seega see on hea ja kurja küsimus, kaua sa saad üht asja hoida saladuses kui on kaalul inimese elu ja surm."
"Kui meil oli montaažirida koos, siis me tegime testlinastuse lastele, mitte oma näitlejatele, vaid ühele 9–13-aastaste laste testgrupile, sest meil oli väga oluline teada saada, kuidas nad selle filmi vastu võtavad või millised on nende ettepanekud," selgitas Kilmi ja lisas, et laps ootab filmist seda, et see pakuks talle õnneliku lõpu ja et võidutseks mingi õiglus. "Et oleks mingi lahendus, mis oleks loogiline, mis aitab sind pärast filmi edasi elada."
Seda püüdsid nad filmi lõppmontaažis ka läbi viia. "Et lapsvaataja, kes on selle filmi ära vaadanud, saab aru, et selle maailmas õiglus siiski toimib," sõnas ta.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Hommik Anuga"