Proteesimeister: proteesi kõrval on oluline pakkuda ka psühholoogilist abi
"Ringvaates" oli külas Madis Põri, kes hakkas pärast Afganistanis jalgade kaotamist proteesimeistriks ja on valmis neid nüüd tegema ka Ukraina haavatud sõduritele. Ta märkis, et proteeside valmistamise kõrval on oluline pakkuda ka psühholoogilist abi.
Põri rääkis "Ringvaates" oma kogemusest, et proteesidega kõndima õppimine nõudis väga palju tööd, ja mitte ainult füsioterapeudiga, vaid just iseendaga.
"Minu amet on see, et ma annan abivahendi, valmistan selle proteesi, aga see, mida inimene sellega peale hakkab, on tema töö. Kui sa alustad, siis tuleb ka lõpetada."
Seepärast rõhutab Põri ka klientidele alati seda, et algus on kõige raskem. "Ei loe sammude rohkus, pikkus, vaid loeb sammude kvaliteet."
Ta selgitas, et proteesi juures on kõige olulisem hülsiosa, kuhu läheb sisse könt. "Selle valmistamine on 90 protsenti minu tööst. Kui hülss ei sobi, siis ei loe see, kui kallis on jalalaba, põlvesõlm. Kui ta tekitab sulle valu ja probleeme, siis sa ei saa teda kasutada."
Enne kui Põril vajadus proteesi järele tekkis, ei teadnud ta neist mitte midagi. "Huvi tekkis selle vastu siis, kui sain oma esimesed proteesid Inglismaalt. Tulin koju tagasi ja tundsin, et ei sobi midagi, häirib," meenutas ta.
Kui esimeste proteeside puhul ei võtnud ta midagi ette, kuna teadis, et saab kuu aja pärast uued, siis uute proteeside kättesaamise järel Eestisse naastes tõdes ta, et ei saa nendega kõndida.
"Könt oli puruks, valus. Hakkasin ise natuke kruvidega mängima, natuke lihvisin." Põri oli ITK-s taastusravil, kui talle tehti ettepanek amputatsioonijärgse taasturavi keskusesse kandideerida.
"Ma alguses naersin selle peale ja ütlesin, et see ei ole minu jaoks. Aga mõtlesin natuke selle peale ja otsustasin selle ametikoha peale kandideerida ja osutusin valituks."
Praeguseks tänu temale saanud jalad alla sajad inimesed. Amputatsiooniga veterane on nende hulgas natuke üle kümne.
Nüüd on Põri valmis proteese valmistama ka Ukraina haavatud sõduritele. "Meil on kolleegiga olnud kokkupuuteid ka siis, kui oli Krimmi sõda. Kui keskus avati, siis toodi sinna ka Ukraina veterane Põhja-Eesti regionaalhaiglasse jt kohtadesse ravile."
Ta kinnitas, et igale inimesele lähenevad nad individuaalselt ja masstoodangut ei tee. Ta märkis ka, et üks osa on protees, kuid teine oluline osa on pakkuda psühholoogilist abi. "Tavaliselt on nii, et psühholoogiline pool on palju raskemini ravitav kui inimesele jäseme valmistamine jala- või käeamputatsiooni puhul. See on pikaajaline protsess."
Toimetaja: Merit Maarits