Kertu Saks: esemete kinkimine jõuludeks on Eestis uus traditsioon
Saates "Hommik Anuga" käis külas Eesti Rahva Muuseumi direktor Kertu Saks, kes rääkis eestlaste jõulukingituste traditsioonidest.
"Esemete kinkimine inimestele ei ole Eestis väga vana traditsioon. Kontseptsioon, et keegi saab mingi asja iseendale ja see on tema omand, pole samuti vana. See on võib-olla möödunud sajandi algusest," rääkis ERM-i direktor Kertu Saks saates "Hommik Anuga".
Esimese vabariigi aegu kingiti asju jõuludeks peredele, lapsed ise neid omale ei saanud. "Kuuse peal olid ehted ja lastele öeldi, et see on sinu ja see sinu oma, aga ei olnud nii, et laps sai selle ehte endale. Järgmistel jõuludel pandi jälle ehe kuusele, vahepeal ei olnud see lapse käes," ütles Saks.
Esimese jõulukingituse tegi Saks 1978. aastal oma vanaisale - see oli kulla- ja hõbedakarva kuusetipp. "Vanaemale tahtsin kinkida midagi, mis tundus mulle kõige parem asi üldse - moskva sai kooli puhvetist. Ostsin neid kaks ja pakkisin sinisesse paberisse, mis tavaliselt vorsti ümber keerati. Selline võidunud pakk oli kuuse all," meenutas Saks.
ERM kogub iga viie aasta tagant eestlaste jõulukingitusi, mis väärtuslikud ja omased meie rahvusele. See traditsioon algas juba 90-ndate alguses, kui eestlased ise kitsikuses elasid.
"Mäletan, et kui täiskasvanud tegid teistele täiskasvanutele kingitusi, siis võis juba kohvipakk olla väga rõõmustav," sõnas Saks. Tolle aja lapsed on meenutanud, et siis hakkasid tulema esimesed välismaa multifilmid, mille tegelastest olid enamasti ajendatud ka jõulusoovid. "ERM-i ja Tartu Ülikooli teadlased on uurinud, et kui multifilmikultuurist tulenevad kingitused laste seas populaarseks said, siis lähtusid need alguses poiste maailmast - need olid pigem võistluskunsti ja militaarteemadega seonduvad." Hiljem hakati multifilme ja nende tegelasi ka spetsiaalselt tüdrukutele valmistama. 90-ndate lõpus ja nullindate alguses tulid ponid, sealt edasi barbidest ajendatud nukud.
Samal ajal vallutas maailma Pokemoni-kultuur: mänguasjad, arvutimängud, jaapani multifilmid. "Kui täna on kellelgi säilinud Pokemoni kaarte, siis mõni neist võib olla kuni 40 000 euro väärtuses," ütles Saks ja lisas, et internetistki on kaarte täna väga raske osta ning need maksavad palju. Kõik taolised mänguasjad võivad Saksi sõnul väärtuslikuks kujuneda. "Samamoodi on ka 20 aastat tagasi tehtud McDonaldsi mänguasjad suure kollektsioneerimise väärtusega."
Saks tõi saatesse kaasa ka erilisemad jõulukingitused ERM-i kogust: 1957. aastal poliitvangi poolt Vorkuta vanglast oma sugulastele saadetud karp, vanglas punutud sinimustvalge järjehoidja, 1982. aastal ilmselt erameistri poolt valmistatud puukingad ja üleelusuurused käpikud.
Eestlaste traditsioonilisemateks kingitusteks on siiani isetehtud asjad. Praegu kipub neile lisaks kingikotti sattuma ka multifilmi-, video- ja arvutimängukultuuriga seonduv.
Kui mõni ajalooliselt oluline või Eestit ja eestlust kirjeldav kingitus kodus enam oma väärtust ei säilita, siis tasub ERM-i koguhoidjatega ühendust võtta ja uurida, kas see ehk nende kogusse sobib.
Toimetaja: Karoliina Tammel, intervjueeris Anu Välba
Allikas: "Hommik Anuga"