Osmussaare saarevaht: mul ei ole siin kunagi igav
"Maahommik" tutvus Osmussaare saarevahi Rita Koppeliga ja uuris, milline on saare igapäevaelu.
Läänemaalt Dirhami sadamast seitsme kilomeetri kaugusel meres asub kivine maatükk. See on Rita Koppeli kodu – Osmussaar. Just nagu ta ema kunagi, hoiab nüüd Rita koos abikaasaga sellel paigal hinge sees. On olnud aegu, kus siin ei elanud kedagi. Osmussaart tabas 1940. aastal sama saatus nagu veidi eemal asuvaid Pakri saari. Kohalikud elanikud, peamiselt rootslased, sunniti lahkuma ja asemele tuli nõukogude sõjaväebaas.
Nõukogude võimu ohvriks sai ka kivi, mis rääkis saare legendi. Muistsed meresõitjad pidasid suurt rändrahnu viikingite peajumala hauakiviks. Saare rootsikeelne nimi Odensholm tähendabki Odini hauda.
Rita Koppel armastab seda vägeva looga maalappi, kuigi vaikelu saab siin keset merd nautida vähem kui võiks arvata. Saarevaht veab pidevalt laevaga edasi-tagasi turiste ja ajab autoga viiel ruutkilomeetril lambaid taga. Rita jaoks koosneb saar justkui kahest osast: all asub sadam ja ema-isa maja, üleval tuletorni juures enda elumaja. Nii käibki ta, sõltuvalt vajadusest, all või üleval ära.
Aastakümneid usinajate tegutsejate käe all pole varasemast rohtu kasvanud saarest enam midagi alles. Osmussaare loodus on puhas, niidud hooldatud ja hoonedki saavad tasapisi korda. Rita arvab, et looduskaitsealustel saartel tuleks anda veidi vabamaid käsi hoonete püstipanemise osas, kuidagi peab ju tagama selle, et saarel oleks elu ja keegi nõus poollooduslikke kooslusi hooldama.
Kui poleks Rita Koppeli sugust väledat toimetaja, poleks külastajatel Osmussaarel ehk ka kohta, kuhu tulla, ja palju vähem inimesi saaks saarest rõõmu. "Teised küsivad küll, et kas sul pole seal saare peal igav, et me võime külla tulla, selle peale ma alati ütlen, et te võite tulla küll, aga igav mul pole kunagi, ma kas loen, koon või nüüd hakkasime näiteks remonti tegema," selgitas ta.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Maahommik"