Fotograaf Kertu Kosk: kodumaised virmalised on armsamad kui Põhja-Norra omad
Virmaliste mängud on Eestis hetkel veel haprakesed, ent hakkavad järjest tugevamaks muutuma.
Fotograaf ja virmaliste huviline Kertu Kosk ütles "Terevisioonis", et virmaliste pildistamisel käib enamik tööd enne arvutis. Sealt saab teada, millal on virmaliste mäng piisavalt tugev. "Palju on andmebaase ja rakendusi, mis ütlevad, millal on lootust virmalisi näha," rääkis Kosk. "Mina vaatan graafikut, mille andmed tulevad satelliitidelt. See ütleb paar tundi ette, et nüüd on lootust."
Et Eestis virmalisi näha, tuleks vaadata võimalikult kaugele põhja. Ideaalne on selleks meie põhjarannik. "Virmalised tulevad harva kõrgele. Hetkel jäävad nad Suure Vankri ja horisondi vahele ning kui mets on ees, siis pole neid näha," tõdes Kosk.
Lisaks peaks virmaliste vaatamiseks valima koha, kus poleks valgusreostust. "Enamustel Suurupi piltidel on Helsingi kuma näha, kaamera võtab selle tugevalt kaadrisse," tõi fotograaf näite.
Praegu on naine käinud virmalisi pildistamas paar korda nädalas. "Kui näen andmebaasidest, et mäng jääb väikeseks, siis pole mõtet minna," ütles ta.
Virmalisi otsima minnes tasuks olla kannatlik. Nimelt saavutab inimese silm nägemismaksimumi 30 minutiga. Ära tunneb virmalised nende liikumisest. "Spiraalikeerdu on näha," rääkis fotograaf.
Naine tõdes siiski, et erksaid värve Eestis näha ei saa. Meie virmalised on pigem kahvatud ja hallikad-rohelised. "Selleks et ilusaid värve näha, tuleb minna Põhja-Norrasse, aga kodumaised virmalised on ikka armsamad ja hingelähedasemad."
Toimetaja: Karoliina Tammel
Allikas: "Terevisioon"