Kui Poolamets kuus aastat tagasi mõisa ostis, oli peidupaik selle pööningul juba avastatud. Endine mõisaomanik mainis Poolametsale võtmeid üle andes, et vana maja peidab ka põnevat salaruumi, mida keegi ammu kasutanud pole. Uus mõisnik kulutas pea aasta salakambri otsinguteks, aga pidi lõpuks siiski vana peremehe appi kutsuma, et too talle peidupaiga kätte näitaks.

"See on väga targalt tehtud, isegi kui maja põlema läheb, on lootust, et inimene pääseb peidupaigas terve nahaga," rääkis Poolamets "Ringvaates".

"Siin on väga väärtuslik viide - ümbrik nimega. Aadressi suutsin arvutis suurendades välja lugeda - Väike-Maarja Uniküla asundus ja midagi Johannes Vilderi sarnast. Ehk saame nime kaudu jälile. Keegi on siin olnud, padrunid on tal kaasas, relvaõli kaasas, püssirohu valmistamise õpetus on kaasas. Ümbrikus oli huvitaval kombel ka tantsupeo pilet," rääkis Poolamets põnevatest ja salapärastest leidudest.

Peidupaik on üpris kitsas ning sinna mahub vaid külili või kõhuli. Poolametsa üks teooria on, et seal on peitnud end keegi, kes haavata saanud. "Siin on näha, et siin on riidetükid. Minu hüpotees on see, et mees oli haavatud ja rebis riietest tükke välja, et haava kinni panna."

Poolametsa eesmärk on peidupaigast leitud esemete abil välja selgitada, kes seal omal ajal end varjas. "Proovin panna kokku tema kostüümi ja jätkata vereplekkide otsimist," kinnitas ta.