Villu Kangur: pea hakkab kõige paremini tööle öösel, kui oled paar õlut ära joonud
Reet Linna tegi "Prillitoosis" intervjuus tõlkija, luuletaja, stsenaristi ja näitleja Villu Kanguriga, kes kinnitas, et inspiratsiooni jaoks tuleb lihtsalt lahtiste silmadega ringi käia ja kõik kõrva taha panna.
Villu Kangur tõdes, et kirjutas esimese luuletuse umbes 3. või 4. klassis. "Mäletan isegi juhtumit, kui läksime naabripoisiga mardisandiks ja lugesin oma luuletuse ette, mille ma olin äsja kirjutanud, see onu, kes meile kommi pidi andma, naabripoisile andis küll, aga minu käest küsis, et kelle luuletus see on, ma ütlesin, et minu oma, aga ta nähvas seepeale, et ära valeta," selgitas ta.
"Öeldakse nii, et luuletaja peab olema masenduses jia näljas, eks seda ole ka elus palju olnud, aga rõõmsad hetked motiveerivad ja panevad samamoodi tööle," tõdes Kangur ja mainis, et tegelikult tuleb lihtsalt lahtiste silmadega lahti käia ja kõik kõrva taha panna.
Kõigi paljude loominguliste ametite kõrval pole Villu Kangur aga kunagi ühtki pilli mänginud. "Ma olen absoluutselt ebamusikaalne inimene," ütles ta ja lisas, et mingisugune sisekõrv on tal olemas, aga lihtsalt see oleks piinlik, kui ta suu lahti teeksin. "Võib-olla ma hakkasingi laulutekste selle pärast tegema, et kui ma viisi peaksin, siis laulaksin neid ise, kirjutasin aga just seetõttu, et endalel tõestada, kas ma olen võimeline seda tegema."
Pea töötab Kanguril aga kõige paremini öösiti. "Lisaks ka siis, kui paar õlut oled ära joonud," tõdes ta ja kinnitas, et kuigi ainest raamatuteks oleks väga palju, siis ei usu ta, et seda oleks kellelegi vaja. "Kellel on tänapäeva üldse luuletustki vaja, ikka iseendale kirjutan, kui tuleb, siis ma kirjutan."
"Praegu "ENSV-d" on väga lahe teha, siin saab fantaasiale voli anda, aga omal ajal, kui tegime sellist mängu nagu "Teletaip", seda tegid ka rõõmuga," mainis ta ja rõhutas, et väga "ENSV" naljad on ikkagi elust võetud. "Kõik need asjad, mis on elust võetud, nende kohta öelda, et ei usu, ei ole nii, niimoodi ei saanud olla."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Prillitoos"