Abielupaari tõid kokku sood ja rabad
Inimgeograaf Piret Pungas-Kohv ja rakendusgeoloog Marko Kohv kohtusid 13 aastat tagasi soos ning on sellest kümme aastat olnud abielus. Koos on soodes käidud ja neid uuritud palju ning ühapäeval rääkisid nad saates "Hommik Anuga", miks just seda tüüpi loodusalad neile niivõrd palju korda lähevad.
Marko Kohvi sõnul seisneb soo olulisus meie keskkonna puhastamises, joogivee ja õhu puhtana hoidmises. "Turvas, mis tekib, see ongi õhust kinni püütud ja tuhandeteks aastateks tallele pandud süsinik. Ja kui me sood ära kuivendame niiduks, nurmeks, põlluks, siis see süsinik, mis on sinni kinni püütud, hakkab väga kiiresti õhku tagasi minema."
Nende sõnul on inimestel soode ja rabade osas palju eksiarvamusi ja hirme. "Kaks asja, mida põhiliselt kardetakse, on äraeksimine ja vajumine," ütles Marko, aga lisas, et eksimine pole tänapäeval tänu telefonidele ja GPS-signaalidele eriline probleem.
Inimestel, kes sohu lähevad, soovitavad nad proovida siiski ka laudteedest kaugemale minna. "Sohu minnakse vaikuse ja rahu pärast, aga laudteel, kus on palju inimesi, kaob see vaikus ja rahu ära. Teine asi, mille laudtee ära võtab, on see pehme pinna kogemus. Me käime ju kõvalpinnal, asfalteeritud teel. See on teistmoodi, raske on liikuda ja see muudab kõik aeglaseks."
Just see aeglane kulgemine on see, mis paari sohu tõmbab. "Mind isiklikult võlubki see, et ta on aeglane maastik," rääkis Marko. "Sa tunnetadki, et ta ongi olnud minu isaisade ajal ja veel kauemgi. Rabade südamikud on meil Eestis ainukesed ürglooduse saared. Ümberringi metsad on mitu korda läbi raiutud ja põllud, niidud on inimtekkelised. Soo on koht, kus mina isiklikult tunnen, et see on Eestimaa."
"Eesti tuntuim sooteadlane Viktor Masing ütles, et soos ei tohi joosta ja ei saa kiirustada. Aga laudteedel näeme inimesi, et nad tahavad väga ruttu raja läbi joosta," rääkis paar.
"Üks huvitav asi, mis me tähele panime, on see, et inimesed ei oska enam käia looduses. Enamasti tullakse õhukeste sportimisriietega, kiiresti asja tegema. on teatud seltskond, kes tuleb matkama. Aga laias laastus õues ei käida, vaid käiakse sportimas. Inimesed ei ole harjunud õues aeglaselt asju vaatama."
Palju kardetakse nende sõnul ka loomadega kohtumist, näiteks kardetakse tihti usse. "Kui on kummikud jalas ja sa näed, kus ta on, siis rahulikult vaata, kuhu ta läheb ja lased tal rahulikult oma teed minna, nii ei ole see tegelikult üldse midagi hullu."
Marko lisab, et tegelikult polegi need alati kõige suuremad loomad, keda kartma peaks. "Kõige ohtlikum on Eesti looduses siiski puuk ja need kaks või kolm haigust, mis temaga kaasas käivad. Suuremaid loomi nähes peaks esimese asjana olema õnnetunnne, sest ega see ei ole väga tavaline näha loomi liikumise pealt, see on väga haruldane."
Toimetaja: Kaisa Potisepp
Allikas: "Hommik Anuga"