Loomakaitse liit usub, et kõik Läänemaa koloonia koerad õnnestub sotsialiseerida
Detsembris käis "Ringvaade" Läänemaal farmis, kust päästeti 28 koera. Poolteist kuud hiljem usub Eestimaa loomakaitse liit, et tõenäosus, et nad kõik sotsialiseeruvad, on väga suur. Aasta pärast võiksid pooled koeradest ka juba oma päriskodudes olla. Vähemalt üks on oma päriskodu ka juba leidnud.
Loomakaitse liit on jõudnud vahepeal pooled loomad viia kliinikusse ja ära steriliseerida-kastreerida. Mõnel on vaja olnud teha tõsisemaid operatsioone.
"Eks me tegeleme ka kõigi nende sotsialiseerimisega. Kes kiiremini, kes aeglasemalt," märkis Eestimaa Loomakaitse liidu juhatuse liige Piret Tees "Ringvaates".
Tees ütles kõigi 28 koera sotsialiseerimisest rääkides, et on roosade prillidega ja usub, et tõenäosus, et nad kõik sotsialiseeruvad, on väga suur.
"Ma näen seda meie enda hoiukodus kahe koera pealt. Nad on meil õues pidamisel, neil on oma majakene, aga iga päev käiakse nendega mängimas-vestlemas ja pooleteist kuuga on olnud areng selline, et koerad on rõõmsameelsed – jooksevad vastu, hüppavad isegi peale."
Aga paid ja käsi nad kardavad. "Katsumise peale võpatavad, hüppavad eemale. Aga see areng on olnud nii suur. Me arvestasime aastaga," tunnistas Tees.
Süsi on päriskodu juba leidnud
Koer Süsi hoiukodu perenaine Kaja Ottoson rääkis, et kuna kuiv ase oli Läänemaa koloonias kindlasti selline asi, mille üle koerad seal võitlesid. "See vajadus ennast ahelas kõrgemale lükata, et mina otsustan, kunas ma lähen välja ja kas ma lähen välja ja kus ma oma asju ajan, on väga tugevalt sees."
Ottoson märkis, et kuna Süsi on kõige sõbralikum, toredam loomake, ei osanud ta oodata, et selline probleem tekib. "Ta põhimõtteliselt ei taha õue minna ega õues olla. Kui siis ainult rihmaga," rääkis ta.
"Ta on jõudnud järeldusele, et senikaua, kuni ta on rihmaga inimese küljes, siis tuuakse ta kindlasti tuppa tagasi, mis tähendab, et sellistes oludes võib ehk jalutama minna, aga kui ta on vaja hädale minna, siis ta kohati üritab seda iga hinna eest vältida."
Süsi arusaamine ideaalsest elust on see, et on soe kuut, kus ta saab magada, antakse süüa ja aeg-ajalt sügatakse ja paitatakse ka veel – et ta ei pea 30 koeraga pai üle võistlema, vaid piisab sellest, et omanikul on kaks kätt ja kaks koera.
Ottoson on otsustanud Süsi ka endale päriseks jätta. "Me oleme koos puuda soola ära söönud ja verd ning pisaraid valanud. See on pigem loogiline, et oma esimest hoiukoera ei raatsi enam mitte kuhugi lasta. See on suhteliselt paratamatu nähtus ilmselt."
Hallike ei taha diivanilt enam lahkuda
Hallike oli hoiukodu perenaise Anabell Kärti sõnul alguses segaduses ega saanud midagi aru, kus ta on ja miks. "Ta oli maja ees ega julgenud uksestki sisse tulla, rääkimata veel trepist. Trepist ei osanud ta üldse kõndida. Kuna me ei teadnud, kas ta võib hammustada, kui teda veidi tõstame või mitte, siis me läksime nii rahulikult, et meil läks ilmselt pool tundi aega, et me saaksime temaga koos üles korrusele."
Esimestel öödel tuli ka pereelu Hallikese tõttu ümber organiseerida. "Kuna meil on kass, kes ei ole nii suur koertesõber, siis me kartsime, et äkki kass läheb koerale öösel kallale. Seega me pidime teda hoidma suures toas ja panime ukse vahelt kinni," meenutas Kärt.
Elukaaslasega polnud neil võimalik aga teises toas üldse magada, sest Hallike hakkas ust kraapima ja niutsuma, misjärel leppisid nad mehega kokku, et mees magab ühe öö diivanil ja tema magan järgmise öö diivanil, kuniks nad lõpuks saavad ust lahti hoida, sest said aru, et kass otseselt koerale kallale ei lähe.
Selline lahuselu kestis umbes nädalake. Hallike, kes enne elas üksi kuudis porimülkas, ei taha diivani pealt patjade vahelt enam lahkuda. "Talle väga meeldib inimese lähedus. Ma isegi ei saa aru, et kui sa oled seal ilma inimeseta, et kuidas saab üks koer olla nii inimesesõbralik."
Hallikesele meeldiks väga õues joosta, sõnas Kärt. "Talle meeldiks oma aiaga maja kindlasti. Öösel võiks ta toas soojas magada, aga nagu näha, on tal korteris väga palav, ta hingeldab ja ähib kogu aeg. Pigem maja, kus tal on oma aed."
Rihma otsas Hallike veel väga hästi käia ei oska ja tahab minna sinna, kuhu ta ise tahab. "Ta küll kõvasti ei sikuta, aga ta ikka tõmbab sinna, kuhu ta tahab ise minna."
Kärt tunnistas, et kurb on ka Hallike järgmisele omanikule edasi anda, aga samas on tal ka hea meel seda teha. "Ma olen väga õnnelik, kui ta saab omale hea, suurepärase kodu."
Kõiki päästa ei õnnestunud
Ühele päästetud koertest, sõbralikule Millile, lootsid päästjad kiiresti kodu leida. Kahjuks jõudsidki nad koerale anda vaid nime, sest Milli pidi alla vanduma raskele haigusele, kui tema neerud lakkasid töötamast.
Läänemaa koertekoloonias oli kokku 28 koera, kellest üks läks jooksu ja on siiani kadunud. "See koer käis väga tihti alguses seal kohas uuesti ja siis me otsustasime, et paneme üles lõkspuuri," rääkis Tees.
"Panime sinna kaamera ka ja jälgisime. Ta käis selle ümber, tiris sealt isegi teki välja. Aastavahetuse õhtul me läksime uuesti ja meil oli kindel eesmärk, et me saame enne suurt müristamist kätte ta sealt," meenutas ta.
"10–15 minutit enne aastavahetust oli ta veel kaamerapildis ja pärast seda oli kõik. Paar päeva hiljem tulid vihjed kuskilt eemalt, et teda on nähtud. Nüüd me ei ole kuulnud temast mitte midagi juba mitu päeva. Tähtis on see, et ta saaks toitu. Kuna tegemist on emase koeraga, siis meil on mure, et ta võib olla tiine," rääkis Tees.
Ühed titeuudised koloonia koerte kohta on juba tulnud. Emaskoeral Martal sündisid paar päeva pärast Läänemaalt äratoomist kutsikad.
Teesi sõnul on koos valla toetusega laekunud neile toetusi umbes 10 000 eurot, millest valla osa on 4212 eurot. Samal ajal on kulud olnud ka meeletud – 14 000 eurot. Pool sellest on läinud raviarvetele. Suur osa kulutusi on seotud ettevalmistuse ja transpordiga.
"Meil oli vaja ehitada aedikud, neile katused peale, remontida kõigile kohad, transpordid, bussid. Kõik see oli meeletu kulu, aga vapustav, inimesed on meile väga palju abiks olnud. Meil on selle üle hea meel. Aasta pärast pooled ehk on juba kodus," sõnas Tees.
Kes soovib Läänemaa koeri ja loomakaitsjaid aidata, siis täpsema info leiab
"Ringvaate" Facebooki-lehelt. Neil on jätkuvalt puudu nii hoiukodusid ja raha.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: "Ringvaade"