Kirjandusmuuseumi teadur andis ülevaate koroonafolkloorist
Saates "Hommik Anuga" oli Skype'i vahendusel külas koroonafolkloori uurinud Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi teadur Ave Goršič, kes tegi ülevaate muuseumi kogutud koroonafolkloorist koos eredamate näidetega.
Goršič märkis, et koroona puhul olenevad naljad sellest, mis on parasjagu uudistes aktuaalne. "Kui riigiti algasid eriolukorrad ja ka Eestis, siis populaarseimad olid näiteks WC-paberi naljad. Näiteks oli nalju mannekeenidest seelikutes ja kleitides, mis olid tehtud WC-paberist."
Ta tõi välja, et samuti olid ka koduõppe naljad, mis tema hinnangul olid isegi musta huumori varjundiga. Maskikandmise nalju on nii pildi kui ka video kujul väga palju ja aja möödudes on need ka muutunud, lisas Goršič.
"Lisaks meemidele ja kalambuuridele, tuli väga erinevad muud folkloori ka. Näiteks lastefolkloori. Tekkis koroonakull, kus lapsi enam ei ajanud taga kull, vaid koroona. Samuti tehti palju vemmalvärsse, lorilaule, seda nii üksikult kui ka kollektiivselt.

"Üks populaarseid nalju, mis on ka rahvusvaheline, on see, et kui vanasti varjati peeretust köhatusega, siis nüüd on vastupidi," tõi Goršič välja. "Või siis levis vanasõna, et pese käsi nii nagu sa oleksid just tšillit hakkinud ja hakkad läätse silma panema."
Ta selgitas, et valdavalt ei käsitle koroonanaljad konkreetseid inimesi, vaid väga elulisi teemasid, nagu maskipuudus. "Üks meie kaastöölistest saatis päris elulise pildi apteegi ukse pealt, kus siltidega oli kinnitatatud teade, et "Päriselt ka maske ei ole"."
Väga palju oli ka Zoomi-kohtumise nalju, tõi Goršič välja, ning nalju ka sellest, kuidas loomad, kes on tulnud linnatänavatele, vaatavad inimesi kodudes klaasi taga.
Toimetaja: Merit Maarits