Müratase Balti manufaktuuris oli omal ajal nii kõrge, et töötajad suhtlesid kehakeeles
Üle-eelmise sajandi lõpus alustati Balti manufaktuuri planeerimist. Kui see gigantne kompleks lõpuks valmis sai, oli peahoone oma 230-meetrilise pikkusega üks Tallinna pikemaid hooneid üldse. Kunagisest suursugusest hoonest on nüüd ainult varemed alles ja varsti pole neid ka, sest sinna tuleb kinnisvaraarendus.
Tollaeegne kubermangu arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer, kes manufaktuuri planeeris, oli tol ajal juba üsna eakas, nii et ka suri oma töölaua taha -- hoone projekteerimise lõpetasid tema järglased.
Tehas asutati Kopli poolsaarele eesmärgiga toota tekstiilitooteid. Kõigepealt toodeti kanepit, siis lina. Puuvill tuli hiljem. Kui see 19. sajandi lõpus Tallinnas asutati, oligi see Eesti tolle aja kõige suurem tööstusettevõte.
2009. pankrotti läinud Balti manufaktuuris oli selle tippajal tööstusprotsess korraldatud selliselt, et tootmine käis läbi korruste, rääkis Eesti arhitektuurikeskuse juht Raul Järg "Ringvaatele".
"Algas esimeselt korruselt peale ja läks ülesse välja." Põrandates olid ka augud, mille kaudu toodang ühelt korruselt teisele liikus. "Tehases olevat olnud selline müratase, et inimesed pidid omavahel rääkima kehakeeles," kirjeldas Järg.
Tehase sööklast said süüa kõik 3000 inimest, kes tehases töötasid. "Töötajate meenutus selle söökla kohta ütleb, et siin sai väga hästi süüa. See on üks eredamaid mälestusi, mis neil seal töötamisest meeles on."
Tegemist oli keerulise tehnoloogilise ettevõtmisega, mistõttu toodi manufaktuuri masinaid hooldavaid meistreid väga palju just Inglismaalt. "Esimene direktor, kes toonast puuvillavabrikut juhtima hakkas, oli ka Inglismaalt."

Sada ja veidi enam aastat tagasi oli Balti manufaktuur koht, kus naised said tööd ja selle eest ka meestega võrdväärset palka. Aga neid nimetati koleda nimega -- Sitsi litsideks.
"Enamik, kes siin töötasid, olid naised ja see oli tol ajal pealinna rahva jaoks midagi enneolenematut. Kuna tegemist oli Sitsi puuvillavabrikuga, siis nimetas rahvasuu neid Sitsi litsideks," rääkis Järg.
"Tundus ennekuulmatu, et kuidas see on võimalik, et naised ise saavad hakkama, et ju siis peavad neil ka kerglased elukombed olema."
Selle tehasega on seotud ka Eesti läbi aegade üks suuremaid finantspettusi. 1930. aastatel tuli juhuslikult välja, et toonane direktor pani koos oma abilisega süsteemselt juba 20. aastatest alates manufaktuuri raha kõrvale ning näitas kasumit väiksemana.
"Kokku võib tänases vääringus summaks, mis kõrvale kanditi, olla 60 miljonit eurot. Nad pandi selle eest ka vangi. Nad istusid oma aastad ära ja said välja ning nõukogude võim saatis nad Siberisse, kus nad ka kahjuks hukkusid," kirjeldas Järg.
Toimetaja: Merit Maarits