Eestlaste ülesandeks oli vajalike materjalide ja lubade hankimine ning ohutuse eest vastutamine.

"See oli selles mõttes väga eriline kogemus, et nii otseselt meil filmimaailmaga kokkupuudet varem ei ole olnud. Muidugi oli see väga suur paberite ajamine – põhirõhk läks sellele, et load oleksid korras ja et kõik õiged materjalid saaksime kätte," rääkis lõhkematerjali käitlemise korraldaja Viive Tuuna "Vikerhommikus".

Materjalide hankimine oli aga keeruline, sest oma igapäevatöös Tuuna selliste materjalidega väga kokku ei puutu. "Lõpuks me saime need kätte läbi Soome ja panime teele Hispaaniast. Üsna pikk toimetamine oli," tõdes Tuuna.

Võtetel oli vastutava isikuna kohal ka lõhkemeister. Täpsemaid detaile ei tohtinud Tuuna aga konfidentsiaalsuslepingu tõttu avada.

Küll aga nentis ta, et filmides nähtavad plahvatused on alati hoopis teistsugused kui tavapärased lõhkamised. "Lõhkamisel tavaliselt ju mingit leeki ei tule. See on ikkagi sinna saadud mingit sorti kütusega – olgu ta siis diisel või midagi muud. See on ikka hoopis teine maailm," rääkis Tuuna.

Tuuna tõdes ka, et meelelahutuslikke lõhkamisi teevad nad pigem harva ja nende igapäevatöö seisneb peamiselt siiski paekarjääride õhku laskmises.