Loomamassöör Dagmar Kase on loomadele massaaži teinud juba üle 15 aasta. Tema klientideks on olnud nii koerad, kassid, hobused, lambad kui ka mitmed erinevad linnud.

Lindudega on Kase küll pigem põgusalt kokku puutunud, kuid on massaaži teinud näiteks kanaarilindudele ja papagoidele. "Nende probleem on see, et nad tihti viibivad liiga väikeses puuris, mis tähendab seda, et sealt tulevad pinged nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt," rääkis Kase "Vikerhommikus".

Kuigi loomade massaaž algab silitamisega, ei ole see Kase sõnul siiski sama, mis lihtsalt looma paitamine või patsutamine. "See ei ole ainult paar korda, vaid see on näiteks viis minutit, et sa tõesti süvened ja tegeled loomaga, lood sidet ja arendad seda sidet," selgitas Kase.

Enne massaaži alustamist vestleb ta ka loomaomanikuga, et saada teada, kas on mingid kohad, mille puudutamine loomale ei meeldi. Näiteks naudivad osad loomad väga, kui nende kõrvu muditakse, teised aga mitte.

Inimesel, kes looma anatoomiat ja haiguslugu ei tunne, Kase sõnul lemmikule massaaži teha ei tasu. "Massaaž on väga hea, aga see võib mingid protsessid käima lükata. Kui sa näiteks ei tea, et su loomal on kasvaja, siis need asjad hakkavad arenema lihtsalt kiiremini," tõdes ta.

Loomamassaaži algusaastad jäävad Kase sõnul kaugele minevikku, ent laiematesse massidesse jõudis loomade mudimine 70ndatel. Esmalt masseeriti eelkõige hobuseid. "Hobuste valdkonnas liikus hästi palju raha ja seal on sporthobused, mis tähendab, et neid hobuseid peab väga heas vormis hoidma, et nad teeniksid võimalikult palju raha sulle," ütles Kase.