Smuul oli ekspeditsioonil tehniliselt korralikult varustatud, kuid polnud ise selle üle kuigi rõõmus. Oma mälestusteraamatus "Jäine raamat" selgitas ta olukorda nii: "Biskaia ees tunnen ma vähem hirmu kui tehnika ees. Igasugustel aparaatidel on omadus kas minu käes rikki minna või üldse mitte töötada."

Pikal teel kaasas olnud varustusse kuulus palju riideid, esmatarbekaupu ja alkoholi. Tehnilise poole pealt oli Smuulil kaasas fotoaparaat Zorki, kitsas filmiaparaat Kiiev (kuulus Tallinna televisioonistuudiole), valgusemõõtja Leningrad, kahurväe binokkel Binocular M 36x30 (Paul Rummo juuniori eraomand), viis rulli filmi fotoaparaadile, 2500 meetrit kitsasfilmi jm.

"Jäises raamatus" kirjeldas Smuul, kuidas püüdis Kooperatsija pardal 35m/s puhuva tuulega ülemisel sillal kitsaskaameraga hakkama saada, abiks aatomifüüsik Borja. Kassett jooksis pidevalt kinni, samuti ka teine, kolmas saadi lõpuks tööle. Smuul lendas tuulega vastu raadiolokaatori antenni. "Otsisime tuulevarju ja hakkasime koos Kiievi kassette vanduma. Need on tõesti ebaõnnestunud ja veavad alt isegi spetsialiste. Minult varastasid nad 45 meetrit kõige ehtsamat tormi. Oma kahe ja poole kilomeetri lindi juures saan ma näha häda ja risti, eriti vist Mirnõis. Pealegi on mul ainult kolm kassetti, kahte neist ei saa aga usaldada," meenutas Smuul.

ETV lootis kirjanikult esimest telefilmi jääväljadest

Aastatel 1955-1971 Eesti Televisiooni juhtinud Leopold Piip on hiljem avaldanud ka oma mälestused antud juhtumist. Tema sõnul loodeti toona saada oma esimest telefilmi jääväljade avarustest, mis boonusena veel kuulsa kirjaniku enda tehtud. Smuulile selgitati põhjalikult operaatoritöö põhitõdesid ja tutvustati tehnikat, et ta kaugel maal üksi hätta ei jääks.

Smuuli tagasitulekule järgneva vestluse on Piip kirja pannud nii:

"Kui Juhan Smuul Antarktikast tagasi tuli ning mõni päev hiljem minu kabinetti ilmus, arenes dialoog, mis enam-vähem järgmine:

- "Kuidas filmimine õnnestus?"
- "Sitasti."
- "Ja mida ütled kinokaamera Kiiev kohta?"
- "Sitt!"
- "Mis välja tuli?"
- "Sõnnik!"
- "No aga... midagi sa kaasa ikkagi tõid?"
- "Kurat! Kuidas siis ei toonud? Nooh! Tõin! Raamatutäie muljeid, ideid ja mõtteid. Ja tead, seltsimees Piip, neid jääb ülegi... nii palju, et jätkub paari näidendigi jaoks! Oo! Muidugi tõin!""

Samas vestluses tunnistas Smuul, et filmiga on asjad siiski sandivõitu, kogu noosiks oli mõnikümmend meetrit võbisevat ja hüplevat Antarktikat. Kirjanik vandus Kiievi aparaati maapõhja, kuna tehnika olevat kinni külmunud ja võbisenud ning küllaga unikaalseid kaadreid läks sellega kaduma. Küll aga jätkus Smuulil telejuhile lohutuseks kaks asjaolu. Esiteks see, et kuigi film jäi ära, oli küllaldaselt materjali imeheaks raamatuks. Ja teiseks: "Kuradi-kurat! Kas sa siis ei taipa?! See teine faktor on ju see, et m i n a, Juhan Smuul, läbi ja lõhki Muhumaa rahva suur poeg, kellel on rohkem ristiisasid kui Rootsi Gustavil karvu peas, olen Eesti Televisiooni e s i me n e f i l m i o p e r a a t o r A n t a r k t i k a s! Kas sellest on siis vähe? Kurat, kas sa siis, Piip, ei taipa, et ma olen nüüd t e l e v i s i o o n i a j a l o o l i n e i s i k s u s! Jah, sa ainult mõtle sellele!"

Kaadrid jõudsid tele-eetrisse

Kuigi Smuuli operaatorioskused pikka filmi ETV-le ei toonud, siis need võbisevad kaadrid siiski reisiintervjuude juures ära näidati. Lepold Piibu meenutuste kohaselt näidati värisevaid kaadreid vaheldumisi fotodega ning kuna kirjanik oli hea jutuoskusega, siis tuli saade "Juhan Smuul Antarktikas" toredasti välja.