Enne, kui Laura miljööravikodu õdusasse ja toetavasse õhkkonda jõudis, oli ta elus ränk periood. Seepärast sattus ta ikka ja jälle Tartusse vaimse tervise keskuse kinnisesse osakonda. "Mu esimene mõte oligi see, et mul on halb olla ja miks ma siin maailmas tegelikult ikkagi olen," ütles Laura ja tõi välja, kuidas tal on hästi meeles, et ühel päeval ärgates tuli töötaja tema juurde ja tegi kalli, sest nägi, kui kurb ta on. "Ma ei saanud ikkagi lõppude lõpuks lahti sellest halvast tundest ja oli ikkagi kogu aeg vajadus minna tagasi, et ma endale ohtlik ei oleks."

Miljööravikodus saavad kokku kaks poolt ehk nii abivajajad kui ka aitajad, pingutama peavad mõlemad poole. "Ta on nagu teine kodu," selgitas Laura ja rõhutas, et tal on seal ümberringi inimesed, kellelega ta saab kõigest rääkida. "Või ka inimesed, kellel on minuga sarnaseid probleeme või kogemusi, sa ei tunne ennast nagu võõras keskkonnas."

Üheks oluliseks osaks miljööravikodu juures on rutiin, mistõttu hoitakse kinni väga kindlast päevakavast. Tähtis on seejuures käia ka koolis, näiteks Laura suudab juba ise koolis käia. Ta on Masingu kooli 11. klassi õpilane ja laulab Tartu kuulsas neidudekooris Kurekell. Õppimine läheb tal juba täiesti hästi. "Otseselt ei ole olnud raskuseid, kui on olnud, siis võib-olla probleemid keskendumisega," kinnitas Laura.