Advendiküünalde süütamine on aastasadu pikk traditsioon, kuid Rootsi jõudis see alles 19. sajandi lõpus.

"Elektriliste advendiküünalde traditsiooni peavad rootslased oma innovatsiooniks," ütleb tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas.

Lobjaka sõnul on elektriliste küünalde traditsioon seotud 20. sajandi algust kõige enam mõjutanud muutusega ehk elektri jõudmisega kodudesse.

1930ndate alguses hakkas elektroonikatööstus Philips tootma elektrilisi kaunistusi, mis pidid asendama tuleohtlikke tavalisi küünlaid.

"Kuivõrd elektri võimsus oli tollel ajal kõikuv, siis see tõi kaasa rohkelt pahameelt ja toodete tagastamist. Nii et ühel hetkel leidsid nad ennast olukorrast, kus neil oli väga suur hulk elektrilisi küünlaid," räägib Lobjakas.

Toona Philipsis töötanud rootslane Oskar Andersson püüdis olukorrale lahendust leida ning kinnitas tagastatud küünlad traditsioonilisse puidust küünlajalga. Kuigi Philips suhtus ideesse skeptiliselt, tuli advendiküünlajalg 1937. aastal müügile ning osutus enneolematult populaarseks.

Järgmistel aastatel toodeti neid kaks korda enam ja kõik osteti ära. Ühe uuringu kohaselt oli 1990. aastal kolmnurkne küünlajalg olemas 92 protsendil Rootsi peredest.

Kümnendite jooksul levis elektriline advendiküünlajalg üle Euroopa, Skandinaaviast rääkimata.

"Just sealtkaudu on see ka meieni jõudnud, arvestades seda, et me oma laevaliikluse Rootsi ja Eesti vahel saime tagasi just 1990ndatel, ka hakati siis Soome vahet käima, Eestisse jõudsid Anttila ja muud kataloogid," meenutab Lobjakas.

Kuigi toonastes kataloogides oli ka muud ennenägematut jõulukaupa, meeldis just küünlajalg mingil põhjusel kõigile.

"See on osa õdususest, mis pimeda aja valgeks teeb," pakub Lobjakas välja veel ühe põhjuse, miks elektriküünlad Eestis omaks võeti.

Lobjaka sõnul tähistas advendiküünlajalg 1990ndatel sarnaselt toona Eestisse jõudnud rösterite ja kohvimasinatega enneolematutu mugavust, mida nõukogude inimene polnud kogenud ja mida seni oli nähtud vaid läbi Soome televisiooni.

Antilla kataloogiäri Eestisse toonud Tauno Tuula sõnul müüs ta 1990ndatel tuhandeid kolmnurkseid elektriküünlaid.

"Võib-olla selle efekti ja hinna suhe oli kõige suurem. Täna on jube palju inimesi korteritest läinud eramutesse elama, aga tollel ajal olid kõik korterites, sa ei saanudki midagi muud üles pannagi," sõnab Tuula.

Oma osa küünlajala jätkuvas populaarsuses on tema arvates ka sellel, et kui seda vaid korra aastas kapist välja võetakse, kestab see kaua.

Lobjaka sõnul ei saa kolmnurkse advendiküünla puhul enam rääkida Rootsi tavast, vaid see on muutunud Eesti traditsiooniks.

"Soov valgustada jääb kindlasti, nüüd on küsimus, kas see muudab oma vormi, kas ta muutub sellest kolmnurgast millekski muuks," arutleb Lobjakas. "See sõltub sellest, kas keegi viitsib siin 20 aasta jooksul tekkinud traditsiooni ümber mõtestada."

Lobjaka sõnul ongi disaini puhul kõige põnevam see, kui ei toodeta tingimata midagi uut, vaid mõtestatakse traditsioone ümber. "Huvitav oleks näha, mida selle traditsiooniga pihta hakatakse," tõdeb ta.