Südalinna teatri luksuslik sisekujundus sündis kullapulbri ja munakollastega
Gloria Palace avati Tallinnas 1926. aastal luksusliku kinopaleena, mis pidi pakkuma publikule seninägematut filmielamust. Saja aasta jooksul on maja üle elanud ka 1944. aasta märtsipommitamise, kuid jäänud suuresti algupärasena alles.
2026. aastal tähistab Südalinna teatri maja väärikat juubelit – sada aastat tagasi avati Tallinnas Vabaduse väljaku ääres Eesti esimene ja ainus luksuskino Gloria Palace. Enne seda käidi filme vaatamas ühekordsetes puumajades, kus ei olnud isegi kütet sees.
Kõik see muutus, kui jõukast perest pärit kinohuviline Leon Falštein otsustas 1920. aastate alguses, et tema kodulinn Tallinn vajab paremat. Ometi asutas ta esimest kino rajama Riiga. Giid Oksana Talisaineni sõnul on Riiga püstitatud kino esimene luksusklassi kino terves Baltikumis.
"See on algsel kujul säilinud, tuhandele inimesele, elevandiluu värvi saal, täissuuruses kuldsete palmiskulptuuridega. Lätlased ei olnud mitte midagi taolist varem näinud," kirjeldas ta.
Kolme aastaga teenis Falštein Riias piisavalt raha, et ka kodulinnas kino üles ehitada. Ta võttis oma Euroopast toodud arhitektid ka siia kaasa.
"Tallinna kino puhul ütles ta arhitektidele, et siin me absoluutselt mitte millegi pealt kokku ei hoia. See pidi olema ahhetama panev luksuslik kinopalee."
Eesti arhitektidele 1926. aastal pidulikult avatud maja muidugi liiga palju ei meeldinud – ajalehtedes kirjutati, kuidas uus maja tagasipöördumine Bütsantsi ning see ei sobi Eesti kultuuriruumi. Samas meeldis kõikidele arhitektidele maja välisfassaad, mille oli eestlane Jaan Koort loonud.
"Nii et fassaad oli imekaunis, aga niipea kui sa uksepaku ületasid, siis oli juba maitselageduse tipp. Sellele heideti ette nii eklektilisust kui ülevoolavat, ülepakutud luksuslikkust, eriti seda kullakogust, mis selle maja peale oli kulunud," märkis Talisainen.
Kuid kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Maja viimaseks ehitusetapiks oli raha praktiliselt otsas ning Falštein pidi otsustama, kas viivitada kino avamisega või leida lahendus, et tööd lõpuni viia. Lahendus peitus munakollastes.
"Nähtavasti oli keegi Leon Falšteini kunstilises meeskonnas väga kõrgelt haritud mees, sest talle tuli meelde, kuidas Bütsantsis hakati pühapilte ehk ikoone maalima. See kuld, mis on Bütsantsi ikoonidel, ei ole päris kuld, see on tsipakene kulda, mis on kokku segatud munakollasega. Falšteini ehitusmehed läksid Tallinna turgudele, ostsid kokku kõik kanamunad, mida oli saada, võtsid munakollased välja, segasid kullapulbriga kokku ja võõpasid Gloria Palace'i luksuskino nagu kringlit pühade ajal," rääkis Talisainen.
Kui arhitektid olid maja sisekujunduse osas kriitilised, siis lihtrahvale läks see giidi sõnutsi peale. Kuigi piletid maksid krõbedat hinda, sai nende eest meeldejääva kogemuse.
"Sa said kaks filmi korraga. Sa tulid siia oma parimas rõivastuses täpselt nagu teatrisse. Vaatasid orkestri saatel ühe täispika filmi ära, siis läksid uhketesse fuajeedesse promineerima: näitasid ennast, suhtlesid teistega, lävisid ja siis vaatasid teise filmi ära," lausus Talisainen.
1930. aastal avati kinomaja keldris tantsuklubi. Seal oli lisaks tantsupõrandale ka oma restoran ja sigari suitsetamise tuba. "See äriettevõte hakkas rohkem raha sisse tooma kui luksusklassi kino," märkis giid.
Seda, et maja tänavu saja aasta tähtpäeva tähistada saab, on omaette suur ime, sest 1944. aasta märtsipommitamise ajal lendas südalinna peale tuhandeid pomme, millest ükski ei tabanud Gloria Palace'it. Tänu sellele on pea kõik, mida publik teatris näeb, algupärane. Ainult suure saali istmed on teist värvi.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"







