Kirjanik, blogija ja mitme krimitaskuhäälingu autor Dagmar Lamp on valmis saanud raamatu "Eesti wanad roimad", kus saavad kokku sõdadevahelise Eesti unustatud krimilood.

Krimilood on Lampi pikalt köitnud. "Ma tunnen, et hästi paljud ohvrid vajavad, et nende hääl oleks kuuldud," põhjendas Lamp "Ringvaates", miks teda kohati ka väga karmid lood huvitavad.

Värske raamatu koostamisel oli talle oluliseks allikaks digitaalarhiiv Digar, kuhu pea kõik vanad ajalehed otsapidi jõudnud on. "Seal vanu ajalehti lugedes, ka loomingulisi otsisõnu kasutades, olen need lood üles leidnud," rääkis ta ja lisas, et kaante vahele sai vaid väike osa kokku kogutud lugudest.

Autori sõnul on toonane Eesti ajakirjandust tõeline kullaauk, sest Pätsi ajastul ei tohtinud ajalehtedes poliitikast kirjutada. Seetõttu võtsidki ajakirjanikud ette lood kurioosumitest ja mõrvadest, mis ka pea sada aastat hiljem kõigile lugeda on.

"Ja kuna GDPR-i (isikuandmete kaitse üldmäärust - toim) toona ei olnud, saame aadressi täpsusega öelda, kus keegi elas. Lisaks saab Genist järele uurida, mis neist inimestest või nende järglastest saanud on."

Selle raamatu tarbeks Lamp politseiarhiivides ei töötanud. Seetõttu rõhutas ta, et kõiki lugusid tuleb võtta väikese kahtlusega.

Kuid kõik kaante vahele jõudnud lood ei räägi ainult veristest mõrvadest. Näiteks leiab sealt loo suguhaiguste dispanserisse viidud lõbutüdrukutest, kes seal mässama hakkasid.

"Minu meelest on see üks selle raamatu kõige võimestavamaid lugusid, sest kui mõtleme sellele, milline vaesus ja millised tohutud vaimsed probleemid võisid olla inimestel, kes tulid vabadussõja ja esimese maailma sõja kogemusega, oli majanduslangus. Nendel naistel ei jäänud midagi muud üle kui oma keha müüa, et elatist teenida. Ka sinna haiglasse saadeti nad jõuga, aga nad leidsid ikka ühe viisi, kuidas hakata vastu, kuidas näidata oma iseloomu, kuidas seista vastu sellele ühiskonnale, kus nad olid, või kogemata sündinud sellesse aega, sest ega me ei saa ise aega valida," lausus autor.

Ka teisi lugusid vaatab Lamp läbi kaastundeprisma, mitte parastades. "Mitte et ükski kuritegu oleks kunagi õigustatud, aga ma näen, et need inimesed, ka kurjategijad, on väga suures osas oma ajastu ja ühiskonna ohvrid, nii nagu tänapäevalgi."