"Tabasin end filmi "Odüsseia" vaadates mõttelt, et režissöör Christopher Nolan on lasknud mõttel vabalt minna. Kõige rohkem meeldis see, kui Homeros jõudis hiiglaste juurde, kes nägid välja nagu tulnukad, kellele on pandud keskaegsed raudrüüd selga. Ma ei kujuta ette, et nad oleksid raudrüüsid kandnud, see tundub natuke liialdusena," nentis Gustav Adolfi gümnaasiumi ajalooõpetaja Indrek Riigor.

"Ajaloolase ja ajalooõpetajana on mul tegelikult raske ajalooalaseid filme vaadata, sest enamasti on mindud lihtsama vastupanu teed ja on mingid stampettekujutused mingist konkreetsest ajastust ja minu jaoks rikub see filmi ära. "Odüsseia" puhul see mind ei häirinud. Küllap ka seepärast, et see film oligi tõlgendus ja uskumatult huvitav tõlgendus," nentis ajalooõpetaja.

Riigor tõi välja, et müüdid ei ole tervenisti välja mõeldud, vaid siiski põhinevad millelgi. "Sel on mingi ajalooline tagapõhi olemas, seda näitab ka Trooja arheoloogilise paiga ülesleidmine."

"Odüsseus on Ithaka valitseja, kes võitles Trooja sõjas ja pärast sõda koju läks. Sellest pikast rännakust on saanud ka omamoodi ütlus, Odüsseuse teekond ehk Odüsseuse eksirännakud," tõi Riigor välja.

""Odüsseuse" filmi vaadates mõtlesin ma esimese tunni aja jooksul, et milleks selline spektaakel. Mina olen rohkem sisu inimene, mõtlesin, et ahah, tore, see läheb nüüd müüdiga kokku ja ahah, ta tõlgendab seda nüüd niimoodi. Filmi teises pooles aga hakkas mulle kohale jõudma, mis on Nolani tõlgenduse mõte ja võib öelda, et see on päris mõtlemapanev ja seostatav ka sellega, mida me tänases maailmas näeme. Kui müüt ise keskendub Odüsseuse kangelaslikkusele ja koduigatsusele, siis Nolani film süveneb hoopis süütundesse ja kuidas me võime ühe pettusega kõik ära rikkuda," tõi Riigor välja.