Pruuli sõnul on Türkmenistan riik, kus on kord majas. "Nõukogude aja lõpul võttis toonane partei esimene sekretär Nyýazow võimu enda kätte ja temast sai tänapäeval ühe autoritaarsema, ühe suletuma riigi president. Seda suletust ja autoritaarsust tunneme seal igal sammul," rääkis Pruuli "Ringvaates".

Esimest korda käis Pruuli Türkmenistanis umbes 15 aastat tagasi, kuid toona anti talle viisa vaid 48 tunniks ning tema reis piirdus pealinna Aşgabati külastusega. Toonasest kiirreisist on tal meeles kaks seika.

"Esiteks ühel õhtul peatus peatänaval meie ees politseiauto ja surus meid ühte trepikotta sisse. Mõtlesime, mis nüüd juhtunud on. Viie minuti pärast selgus, et president sõidab eskordi saatel meist mööda. Teine asi oli ühes mausoleumis, kus oli pildistamine kindlasti keelatud. Selgus, et kui turistil on kümme dollarit taskus, siis selle raha eest saab ka pildistada," meenutas ta. "Need mõlemad elemendid on ka täna alles natukene leebemas vormis."

Pealinn Aşgabat on tuntud kui valge linn. Näiteks tohivad seal sõita ainult valged, hallid ja hõbedased autod. Vanad nõukogudeaegsed majad on aga löödud üle Itaalia marmoriga.

"Kõike seda lubab Türkmenistanis maapõues olev gaas, erinevatel andmetel on Türkmenistanis kas neljandad või viiendad maagaasi varud maailmas. Lisaks on seal päris palju naftat. See rikkus on muidugi jagunenud ebaühtlaselt, võib ka öelda, et seda majandatakse lollilt," avas Pruuli ja lisas, et pealinn on mõeldud eelkõige neile, kellele valitsus korteri annab.

Seekord ei piirdunud Pruuli reis vaid pealinna külastusega ja muuhulgas jõuti ka kõrbesse. Väljaspool turismiobjekte tohib riigis ringi liikuda ainult litsentseeritud giidiga. Põnevust on tema sõnutsi seal palju.

"80 protsenti territooriumist on Karakumi kõrb. Väga põnev. Nomaadi elu on muidugi ammu lõppenud, aga sellegipoolest on kaamel täiesti tavaline asi maanteel, eesel on täiesti tavaline loom. Mehed käivad tübeteikad peas, naised on igapäevaelus oma kirjudes kleitides, hobune on loom, mis on rahvuslik uhkus. Erinevalt oma regiooni mitmetest teistest rahvastest rõhutavad nad, et nad ei söö hobuseliha, ei joo hobusepiima," kirjeldas Pruuli.

Kuna tegemist on siiski autoriteetse riigiga, ei ole kohalikega lihtne nii-öelda südamest südamesse vestlust luua.

"Ta on tõesti ajakirjandusvabaduse nimistus eel-eelviimane riik, Whatsappi, Facebooki on üle VPN-i võimalik kasutada teatud kohtades, aga kohalikele elanikele selgelt piiratud," tõi Pruuli välja. Lisaks sellele ei ole Türkmenistanis väga palju inimesi, kes inglise või vene keelt kõneleks.

Omavahel oli reisiseltskond kokku leppinud, et avalikus ruumis kontrollitakse oma juttu hoolega.

"On teada juhuseid, kus AI teeb tänapäeval väga kiireid tõlkeid ja neid pahandusi ei tahtnud me nii endale kui ka oma vastuvõtjatele tekitada," rõhutas ta. "Kui sa ei ütle islami ja valitsuse kohta midagi halvasti ega geide kohta hästi, siis sa ei pea muretsema. Need kolm on nende suured hirmud."

Toitudest rõõmustasid eestlaste maitsemeeli näiteks pilaff, šašlõkk, kaamelilihast kebab, magusad melonid ja halvaa. Alkoholi juuakse Türkmenistanis vähe.

"Tegemist on ju islamiriigiga, kohalikud joovad vähe, mõõdukalt, aga eks seda nõukogudeaegset mõju seal ka omajagu siiski on. Alkohol on kallis ja ega me seda igapäeva käibes eriti palju ei näinud."

Enam kui 150 riigis käinud Pruuli tõdes, et Türkmenistan on üks nendest riikidest, mille puhul ta tõesti mõtles hoolega, kas sinna minemine on moraalselt õigustatud.

"Täna ma leian, et see ei ole minu moraalinormidest üleastumine," sõnas ta. Riikidest, kuhu ta täna kindlasti ei läheks, tõi maailmarändur esimestena välja Põhja-Korea, Venemaa ja Kuuba.