Ajakirjanik Tõnis Erilaid meenutas saates "Päevatee", et huvi lääne muusika vastu tekkis tal Arhangelski sõjaväes viibides, kus ta sai kuulata raadiojaamast Ameerika Hääl džässisaateid. "Mõtlesin, et muusikaga ei tegele ju Eestis keegi. Kui ma nüüd sõjaväest tagasi lähen, hakkan muusikaga tegelema," meenutas Erilaid, kust sai alguse tema kirg lääne muusika vastu.

Et teostada oma muusikahuvi, kirjutas Erilaid ajalehte Sirp järjeloo ansamblist The Beatles ja üleüldse tolle aja kergemuusika seisust. "Kardan, et seal on tohutult palju vigu, ma ei soovita seda lugeda. See jäi aga Valter Ojakäärule silma, kes omakorda soovitas mind "Keskööprogrammi" toimetajale Helgi Erilaiule," meenutas Erilaid, kuidas ta raadiosaateid tegema sattus.

Ise muusikat teha pole Erilaid kunagi proovinud, ta ei mängi ühtegi pilli ega laula. "Mulle on karu kõrva peale astunud. Ma olen ka väga kehv tantsija," muheles Erilaid.

Kui miski ei meeldi, lööb ukse pauguga kinni ja läheb minema

"Suure osa oma keskea jamadest on Helgi mind päästnud. Ma olen seda tüüpi inimene, et kui miski ei meeldi, löön ukse kohe pauguga kinni ja lähen. Helgi suutis mind tasakaalustada," meenutas Erilaid oma armastatud abikaasat Helgi Erilaidu.

"Meil oli nagu igal abielupaaril tihtipeale tülisid, aga need ei olnud mitte kunagi ametialased, vaid muudel teemadel. Mul oli kaks suurt puudust. Kõige suurem ime minu elus on see, et ma ei joo enam tilkagi, aga tunnistan ausalt, et ma olin meeletu joodik. See oli üks peamisi tülipõhjuseid, kui ma jälle purjuspäi koju saabusin. See kõik lõppes üleöö, ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha enam. Ma ei ole aastakümneid enam joonud."

Teise suure puudusena toob Erilaid välja, et talle meeldis naisi taga ajada. "See oli kahtlemata raske osa meie abielust. Patune ma olengi, sellega tegin küll Helgile väga palju valu."

Käisid igal aastal kolm korda oma lemmiklinnas Pariisis

Erilaid meenutas, et nende ühiseks traditsiooniks oli Helgiga igal aastal vähemalt kolm korda Pariisi külastada ning käia alati ühtedes ja samades kohtades. "Just reisidel saime ausalt ja ilusti rääkida neist asjadest ja seal me kunagi ei tülitsenud. Välismaal ei ole igapäevaasju, kõik on uus ja pidulik."

Kaks aastat tagasi lahkus Helgi Erilaid meie hulgast. "Kõige hullem on inimesel, kes on harjunud elama teise inimesega koos. Praegu ainuke asi, mis mind piinab, on üksindus. Ma olen väga kehv käsitööline ja isegi sellise väikese pinna jaoks, kus ma elan, käib mul ikkagi noor daam, kes koristab selle ära. Ma ise ei tee ka süüa. Ma olen kehv mees. Kuigi ma pean ütlema, et kui oli midagi, mis Helgile ei meeldinud, siis oli see söögitegemine," tõdes Erilaid, kes väga tihti käisid seetõttu koos väljas söömas.

Pärast 50. sünnipäeva ei pea Erilaid enam lugu oma sünnipäevade tähistamisest ning samuti tekitavad temas omajagu kohmetust igasugused diplomid ja aurahad. "Ka sünnipäevade puhul eeldatakse, et sünnipäevalaps ütleb midagi põhjapanevat, ilusat ja kena vastu, aga mina ei oska."

Pärast Helgi lahkumist jäi ellu tohutu tühimik

Erilaiul on puus nii kehvas seisus, et ta ootab operatsioonile pääsemist. "See on teinud väga raskeks mu liikumise. Liigun väga väikeste sammudega, segan teisi. Ega keegi ei vaata hea pilguga sellele, et oled selline, nagu oled. Tänu sellele puusale olen sunnitud käima arstide vahet ja kõikvõimalikes kontrollides, mis üldse olemas on ja selgeks saanud, et tervis on mul üldiselt korras," muheles Erilaid.

Suitsetamist on ta küll vähendanud ja nüüd on tal reegel, et tund-poolteist peab suitsetamisel vähemalt vahet olema. "Muidu oli küll nii, et kui ühe suitsu kustutasin, siis teist alustasin."

"Kui su abikaasa sureb, on paratamatu, et su ellu jääb tohutu tühik," ütles Erilaid, lisades, et nad olid Helgiga 50 aastat abielus, kuni Helgi lahkus.

Erilaid tõdes, et ta on paljut oma elus kahetsenud ja valanud pisaraidki, aga ega see enam midagi muuda. "Takkajärgi enam midagi ei paranda."

"Helgi lõpp oli väga raske aeg. Tal oli jube valus. Arst oli talle rohud kirjutanud, aga need rohud ei mõjunud. Ta kartis kõige rohkem seda, et tal hakkavad silmad üles ütlema."

Erilaiu sõnul õpetas Helgi lahkumine teda minevikku vaatama. "Ma olen eluaeg olnud inimene, kes elab kogu aeg ainult tänases päevas. Ausalt öeldes, nii palju kui ma saan, teen ma paraku neidsamu vigu ikka ja jälle uuesti, kogu aeg."

Tõnis Erilaid on 81-aastane, kuid jätkab endiselt ajakirjanikuna töötamist. "Ma ei taha istuda diivaninurgas ja kurta, et tohutult raske elu on. Kui sul säilib huvi maailmaasjade vastu, siis mida paremat sa võiksid teha, kui olla ajakirjanik. See on suurepärane elukutse."

Oli noorena väga edev ja kutsus abielu tunnistajateks Jaak Joala ja Marju Kuudi

"Kui me Helgiga abiellusime, olid meil tunnistajateks tolle aja kaks kõige kuulsamat tähte, Jaak Joala ja Marju Kuut. Ma olin edev. Inimesed on teatud eluperioodil edevad. Kui sa teed Eestis sellist saadet nagu "Soovid, soovid, soovid", tol ajal pea ainus saade, mis mängis ka välismaist muusikat, siis oled mingil määral ikkagi kuulsus. Ja ma mõtlesin, et kui ma olen kuulus, siis olgu ka kuulsad inimesed mu abielu tunnistajateks. Helgi oli ka kuulus, me olime kahekesi kuulsad inimesed," meenutas Erilaid.

Erilaid meenutas hetke, kui nad käisid Riias intervjuud tegemas ja said esimest korda aru, et nad on armunud. "Tema oli abielus, mina olin abielus. Istusime hotelli tagatrepi peal ja nutsime, kõik tundus nii lohutu. Järgmisel hommikul pidi tema tagasi minema oma mehe juurde ja mina oma naise juurde. Kole, samas ilus ka," sõnas Erilaid.

Hiljem tuli mõlemal lahutus ning siis juba abielu. "Me jäime kogu eluks kokku, väikese pausiga. Ma olen alati öelnud, et ma olen naiste suhtes idioot ja ma põgenesin paariks aastaks kodust. See ei ole asi, mille üle ma uhke olen. See oli kõige suurem viga, mis ma elus olen teinud. Aga vigu olen ma väga palju teinud," tõdes Erilaid.