"Kahe maailma vahel on mõnusalt mitmetähenduslik ja on pärit ühest Doris Kareva luuletusest, kus räägitakse sellest, et värav kahe maailma vahel on nähtamatu ja suur. Helilooja Pille-Riin Tipp on kirjutanud imeilusa muusika sellele tekstile ja meie kahe maailma vahel olek on isiklikum. Kui emaks sain ja ikka aeg-ajalt, kui suureks sain, mõtlen ma tihtipeale sellele, et kus maailmas ma nüüd olen, millal lõpetatakse laps olemine ja millal saadakse täiskasvanuks. Ja see oli minu jaoks üks algimpulsse selle lavastuse sünniks," ütles kontsert-lavastuse "Kahe maailma vahel" lavastaja Mari-Liis Lill.

Lisaks oli lavastaja sõnul impulsiks ka Pille-Riin Tippi muusika, mis oli juba olemas.

"Lavastuses on täiesti võrdselt teksti ja muusikat. Ma andsin Mari-Liisile hunniku laule, mida ma kirjutanud olen ja küsisin, mis teda kõnetab. Mari-Liis valis need välja ja siis hakkasime laulutekstide impulsist looma ühtset tervikut. Kontsert-lavastuse jaoks on loodud ka kolm uudisteost," tõdes helilooja Pille-Riin Tipp.

Lavastaja lisas, et läbiv teema on nii kontsert-lavastuses kui ka elus, mida me mäletame ja kui erinevalt me mäletame. "Kas meie probleemid täna ei tule ka sellest, et me mäletame või tahame mäletada mingeid asju väga erinevalt, alates sellest, kui teine maailmasõda lõppes. Aga meie lavastuses on see ikkagi palju isiklikematel maastikel. Alguspunkt on minu jaoks seal, et ma avastasin ühel hetkel, et see, mida ma mäletan, defineerib hästi palju seda, kes ma olen," tõi Lill välja.

Kui Lill teeb erinevaid lavastusi, alustab ta inimestega vestlemist sellest, et uurib, mis on tema kõige esimene mälestus.

"See on alati ülihuvitav ja kõneleb selle ajahetke ja inimese kohta hästi palju, mis on esimene asi, mida inimene mäletab. Ma tahtsin selle tunde võtta sellesse teksti ka kaasa, sest mulle tundub, et kui me räägime abstraktsetest asjadest ja selles lavastuses räägime ka inimsuhetest, kokkusaamistest, teineteisemõistmisest ja aktsepteerimisest, siis need on hästi üldised, aga võib-olla otsetee, räägin siin täitsa isiklikust kogemusest, nende tunnete-mõistete juurde on läbi mingite isiklike mälestuste," nentis Lill.

Lille sõnul küsitakse lavastuses ka, kuidas maitses armastus, ja see maitseski vorstivõileiva ja punase sõstra morsi järele. "Ja võib olla nendes laste mälestustes, mis on hästi olmelised, on tegelikult see kõige paremini kokku võetud," selgitas Lill.