"Polüamoorsete suhete puhul on väga oluline kõigi osapoolte nõusolek. Kõik, kes suhtesse kuuluvad, peavad olema nõus, et selline asi toimub, peavad olema partneritest teadlikud ja see kõik on läbirääkimiste tulemus," selgitas režissöör Eva Kübar.

Režissöör mõtiskles nende põhjuste üle, miks on inimesed nõus oma intiimsetest kogemustest avalikult rääkima ja tõi välja, et algul, kui kõik kulgeb hästi, siis tahaksime ju kõik oma tõde teistele kuulutada, aga kui midagi hakkab natuke viltu vedama, siis võib-olla enam mitte nii väga.

"Võib-olla nähti ka, et see filmitegemine aitab tegelasel endal ka iseendast paremini aru saada. Peegeldada oma sisemisi motivatsioone ja neid paremini läbi näha," tõi Kübar välja.

"Lepingu sõlmimine on üks selline lahendus või tee, kuidas seda polüamoorset suhet alata, alustada või koos hoida," ütles nõustaja Kristina Paškevicius, kes osales filmis "Minu kallimad" terapeudina ning tegeles polüamoorsetes suhetes lepingute sõlmimisega. "Kui kõik on hästi ja me lepime midagi suusõnaliselt kokku, siis on tunne, et me ju leppisime kokku, me saime asjadest ühtmoodi aru, aga elu näitab, et räägime me polüamooriast või millestki muust, kui tüli on majas, siis põhiasi ongi see kommunikatsioon. Me ei mäleta enam, mida me ütlesime."

Lepingut sõlmides mõeldakse sellele, mida me siis vajame, mida me tahame, mida igatseme. "Et see oleks ära fikseeritud," lisas Paškevicius.

"Miks inimesed lähevad polüamoorsesse suhtesse? Sest nad otsivad midagi muud. Järelikult see monogaamne suhe ka ei tööta või pole töötanud. Ma arvan, et see on üldinimlik, vahet ei ole, kas sa oled ühe partneriga suhtes või mitme partneriga," tõdes Paškevicius.

"Mina suhestun selle teemaga nii, et olen ise katsetanud ka polüamoorseid suhteid. Mitte küll väga palju ja mitte väga sügavalt, aga kuna ma kümmekond aastat tagasi olin väga tihedalt nende ringkondadega seotud, Kristinaga ka seal headeks tuttavateks saime," ütles Kübar.

Kübaral on olnud sellega seoses huvitavaid seiku. "Sattusin ükskord külla ühele partnerile, kes parasjagu töötas toredas nõukaaegses kuurordis. Ostsin lennupiletid ja kohale jõudes selgus, et ohhoo üllatust, ka tema teine partner oli ostnud lennupiletid ja juhtumisi täpselt samaks perioodiks. Selgus, et noormees veedab päevad peamiselt tööl ja siis ma pidin tema partneriga sõbraks saama," meenutas Kübar.

"Algul oli see päris keeruline, sest ma ise olen ka väga armukade inimene. Oli väljakutse, aga ma võtsin selle väljakutse vastu. Miks ma hakkasin ka seda filmi tegema, oli just see eneseotsing, enesekasvamine, ja just see, et minu väikene ekskurss polüamooriasse kasvatas mind ennast väga palju, kasvatas minu ego väga palju, võttis maha väga palju minu armukadedust ja seetõttu see teema mind väga käivitas. Ma tahtsin näha, mismoodi need inimesed, kes tõesti igapäevaselt on valinud seda elu elada, kuidas nemad oma probleemidega hakkama saavad. Kuidas saavad hakkama depressiooniga, lahkuminekutega, uute partneritega," ütles Kübar.