Eesti spordiajalugu sai pöörde 1959. aastal kui Spartaki poksija Lembit Peegel oma viimase matši pidas ja esimese fotoaparaadi ostis. "Lihtsalt huvi pärast ostsin, et teeme kodus mõned pildid ja nõnda edasi," meenutas Peegel.

Pildistamise tegi Peegel endale ise selgeks. "Eestikeelsed fotoõpikud müüdi kõik ära. Polnud muud valikut kui ma ostsin venekeelse," märkis ta. "Väga hea raamat on, see on mul kodus veel alles!"

Ametilt oli Lembit Peegel hoopis lukssepp ja treial. Tehtud fotosid viis ta Spordilehte lõunapausil. "Lõunavaheaeg pikenes poole tunni või tunni võrra, aga eriti probleeme ei tekkinud," naeris ta. "Kui poleks ilmunud minu esimest fotot Spordilehes, siis ma ei oleks kindlasti fotograaf. Ma ei teagi, kes ma siis oleks."

Professionaalseks fotograafiks võeti Lembit Peegel tööle alles 1987. aastal Maalehte. Spordifotosid ta aga ei jätnud. "Sport oli minu teine armastus, nagu öeldakse. Kui ma töötasin Maalehes, käisin ikka spordivõistlustel."

Spordilehte kutsuti Peegel tööle 1989. aastal. "Palk oli väiksem, tööd oli kindlasti rohkem, honorari ka maksti. Siis ma küsisin abikaasa käest, kas minna või mitte minna. Abikaasa ütles, et kui sa armastad mind ja sporti, siis palun mine," meenutas ta.

Ka nüüd, olles 88-aastane, pole Peegel sporti jätnud. "Sel aastal lähen ka kindlasti jalgpalli, korvpalli ja kergejõustikku pildistama," on ta kindel. "Aga nüüd ma valin muidugi ilma ja temperatuuri," muigas ta.