Tänaseks on Kaal käinud Serengetis 24 korda. "Mulle lihtsalt meeldib. Mind on eluaeg loomad huvitanud. Kõiki neid loomi olen loomaiandusliku töö käigus nii enda kui ka teiste loomaaedades näinud ja tore on ikka sõpradele külla minna, kui see võimalus tekib," selgitas Kaal, kes näeb igal külaskäigul midagi, mida ta varem näinud pole.

Serengeti rahvuspargis on säilinud üks viimaseid suurte sõraliste hiidrändeid. "Kaks miljonit looma teeb aastaga umbes 800-kilomeetrise kõnnaku ning jõuab samasse kohta tagasi," rääkis Kaal. Rändavaid gnuusid võib tihti näha ka erinevates loodussaadetes. "Väike jupp rändest, umbes juulist septembrini, läheb rada Tansaaniast välja Keeniasse ja piiri peal on Mara jõgi. Kõige rohkem näidataksegi filmides seda, kuidas see seltskond läbi Mara jõe tuleb. Seal jões on Aafrika kõige rammusamad ja raskemad krokodillid, kes kaaluvad kuni tonn," lisas ta.

Serengeti rahvuspark moodustab pindalalt kolmandiku Eestist ehk on veidi alla 14 800 ruutkilomeetri suur. "Raske on veel suuremat rahvusparki ette kujutada. Suurus tuleneb paljuski just sellest rändemarsruudist. See ränne on tõenäoliselt säilinud paljuski sellepärast, et minu kunagine kolleeg, Frankfurdi loomaaia direktor professor Grzimek suutis oma pojaga kohalikele võimudele selgeks teha, et selle rändepiirkonna kaitsmine toob riigile rohkem sisse, kui mingid muud arendused," tõdes Kaal.

Rahvuspargi territooriumil ei tohi elada keegi. Sealt on välja viidud isegi kohalik maasai rahvas. Parki ümbritsevas puhvertsoonis tohivad elada ainult maasaid. "Nemad toituvad ainult lihast, verest ja piimast, aga ei puutu metsloomi. Kui nende aladele ilmuvad salakütid, siis see info jõuab vardjate kõrvu ja sellega on salaküttimine minimeeritud. Aga probleem on terav sellegipoolest," nentis Kaal ning lisas, et Aafrikas elavadki suured imetajad peaaegu ainult rahvusparkides.

"Üritavad, kõige rohkem tahetakse muidugi ninasarvikuid kätte saada, sest mustal turul on ninasarviku sarve kilohind 50 000 dollarit. Kuigi seal ainult on sarvaine, keratiin, see on kõige peenemate analüüsivahenditega selgeks tehtud. Sellest ei ole absoluutselt mingit kasu, aga hiina meditsiinis on usk sellesse nii suur," tõdes Kaal.

"Kuna Aasia ninasarvikutega on asi ühel pool, siis on salaküttimine kandunud Aafrikasse," lisas ta.

Kaal tõdes, et külastajate arvuga on hakatud üle pingutama. "Ma olen nüüd 13 aastat seal käinud ja näen, kuidas seda hulka kogu aeg kasvatatakse ja see asi hakkab jõudma loodustaluvuse piirile. Tegelikult peaks ammu pidurit tõmbama. Kui on suurem action, siis võib sinna 30–40 Jeepi koguneda vaatama," rääkis Kaal.

Loomi Kaalu sõnul karta pole põhjust. "Kui olla mõistlik ja mitte lollusi teha, siis seda ohtu pole, sest loomad võtavad Jeepi kui ühte tervikut, ühte mürisevat ja vastikut haisvat elukat, ja neid ei huvita, mis seal sisikonnas on. Kui inimesed püsivad Jeepi sees, siis ei ole mingit ohtu, isegi kui katus on üles tõstetud. Jeepe ei karda loomad peaaegu üldse. Näiteks kui lõvid söövad oma saaki ja esimesed saavad vastavalt võimuastmestikule kõhu täis ja päike kiiskab, siis nad lähevad Jeepi alla magama, et päikese eest varjus olla," selgitas Kaal.