Agu Veetamm: Kloogaranna väärib nüüd taas kuldse ranna nime
Laulasmaa, Lohusalu ja Kloogaranna kuldsetest aastatest raamatud kirjutanud Agu Veetamm rääkis "Vikerhommikus", et aegade jooksul on Laulasmaa olnud suvekoduks ligi poolesajale loomeinimesele ning Kloogaranna on nüüd tänu eurorahadele samuti uuele elule äratatud.
Veetamm ise elas lapsena Laulasmaal. "Aegade jooksul on Laulasmaa olnud suvekoduks ligi poolesajale loomeinimesele. 1960. aastatel oli seal heliloojate, kunstnike ja kirjanike asustus tihedam kui kusagil mujal. Laulasmaa ja Lohusalu piirile mereranda rajasid heliloojad üheteistkümnest suvilast koosneva Heliküla ja samasse kõrvale kirjanikud ridasuvila Neeme," ütles Agu Veetamm, kes on kirjutanud menukad raamatud "Laulasmaa ja Lohusalu - loomerahva suvekodu" ning "Kloogaranna kuldsed aastad".
Laulasmaa ja Lohusalu raamatut kirjutas Veetamm päris pikalt. "Mul oli õnn intervjueerida inimesi, keda täna enam ei ole. Mul oli nagu moraalne kohustus, kuna ma ise olin kuuendat põlve Laulasmaa elanik, siis tahtsin, et jääks mingi jälg sellest perioodist, kus kirjanikke, heliloojaid ja kunstnikke oli nii palju ja kus olid minu lapsepõlve kõige ilusamad suved."
Kui keegi loomeinimestest endale sinna suvitamiseks koha leidis, hakkas ta Veetamme sõnul kohe naabritelt uurima, kas kellelgi on veel võimalik suvitajaid vastu võtta, sest see oli toona hea rahateenimise võimalus.
"Kunstnikud tundsid kunstnikke ja heliloojad heliloojad ning nii see suvitavate loomeinimeste arv seal kasvas. Teisalt ka see, et kirjanikel oli oma puhkemaja kohe sõja järel Laulasmaal. Heliloojad ehitasid 1959. aastal Villem Reimanni algatusel üksteist suvilat ehk Heliküla. Ja kohe kõrvale organiseeris Paul Kuusberg ka kirjanikele ridasuvila," selgitas Veetamm.
Ester Mägi suvila on säilinud täpselt sellisel kujul nagu ta kunagi ehitatud sai. Kui Veetamm Ester Mägiga intervjuud tegi, ütles Mägi talle, et naised on alalhoidlikumad, sest nii tema enda kui ka Lydia Austeri ja Els Saarna suvilad on täpselt sellised, nagu nad kunagi olid.
Kloogaranna raamatusse on Veetamm kokku kogunud muuhulgas info, kuidas sinna rongiliiklus käima pandi. "39 rongi päevas sõitis Kloogaranda. See oli 1967. aastal ja mul on õnneks olnud väga kindel allikas. Üks vana raudteelane, kes kirjutas kõik punktuaalselt üles."
Kloogarannas olnud uhkeid veeatraktsioone räsis meri väga korralikult. "Kõrge lohe, mille all olid kiiged, pani minu teada vastu ainult kolme suve ja siis võeti maha, sest muutus ohtlikuks. Silla, mis merre läks, lammutas ka torm ära, nii et ega mere vastu ei saa. Me kohapeal naerame, et kõik, kes merele väga lähedale ehitavad, siis ükskord on nende suvilate aeg ka läbi."
Kloogaranna kuldsed ajad olid 60.-80.aastatel. "Põhipõhjus, miks see rand vaikselt hääbuma hakkas, oli see, et rannad läksid vabaks, piirivalve enam ei keelanud rannas käia ja peale tuli autode tulv ning autoga võisid sõita ju mistahes randa, kuhu aga tahtsid. Praegu on Kloogarannas aga taas väga huvitavad atraktsioonid lastele, pean Laulasmaalt oma lastelastega kogu aeg sinna minema."
2021.-2023. aastatel sai teoks Kloogaranna-ala arendus, mille maksumus oli veidi üle miljoni euro. "Väga kiiresti võeti asi kätte ja see väärib nüüd tõesti vaatamist. Kindlasti võiks praegu Kloogaranna randa avastama tulla. Kui liikuda mööda neid tänavaid, siis on näha päris palju väga meeldivas mõttes seda vana aega."
Kohalikud on Veetamme sõnul samuti väga rahul, et rand pole rohtu kasvanud. "Ega kohalikud päeval rannas päevitamas ei käi, nemad käivad õhtul ujumas," lisas ta.
Kord suve jooksul teeb Veetamm huvilistele ka Laulasmaa, Lohusalu ja Kloogaranna giidituure.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe