Hobuniidukite koguja: kõik need masinad on Eestis tööd teinud
Uus-Laagri talu peremees Raul Põldmaa tutvustas "Prillitoosis" oma uhket hobuniidukite kogu ning näitas talu kõige populaarsemat vaatamisväärsust, milleks on täiesti sõidukorras 1964. aasta maanteemuhk.
"Alguse sai kogu ühest hobuniidukist, mille tahtsime lihtsalt tuua oma aianurka aiailuks. Nüüd on niidukeid kokku 42. Need on kas ühe või kahe hobuse niidukid kokku kümnest erinevast riigist: Rootsi, Eesti, Tšehhi, Kanada, Inglismaa, Soome, Saksamaa Bulgaaria, Venemaa ja kõige rohkem, üheksa masinat, on Ameerika päritolu," selgitas hobuniidukite koguja Uus-Laagri talu peremees Raul Põldmaa.

Kõik need masinad on Eestis ka tööd teinud. "Poeg on metallitöö õpetaja ja meie niidukite restaureerimise põhimõte on, et visuaalselt oleks kõik jupid masinal küljes. Mõnda masinat on olnud vaja osta kaks tükki, et üks korralik masin kokku saada."
Põldmaa sõnul on iga masinaga ikka mingi lugu ka seotud. "Üks masin on toodud Meleski lähedalt, ja see oli nii kaua aias seisnud, et sellest oli õunapuu läbi kasvanud, aga saime ikkagi masina niimoodi kätte, et õunapuu jäi samuti terveks."
Põldmaa ise on 15-aastasena ka kahe hobuse niidukiga tööd teinud, sest tema vanaisal oli selline masin.
Niidukeid toodeti veel 1960-ndate aastate lõpus Venemaal ja Bulgaarias. "Venemaa tegi ju kõike üks-ühele järgi ja tootis täpselt samasuguseid niidukeid, kui mujal oli tehtud," ütles Põldmaa.
"Info meie talu kohta levib suust suhu ja suvel rahvast ikka käib. Muuseumiööl oli siin ikka tohutult rahvast. Tuleb vist ikka Lahemaa alla minna, nad on mind kutsunud küll, mis ma siin üksinda ikka neid vahin. Ma olen ju pensionär ja kodus kogu aeg niikuinii," selgitas Põldmaa, kuidas huvilised tema juurde niidukeid vaatama pääsevad, sest praegu ei kuulu nad ametlikult ühegi muusemi alla.
Mitmeid aastaid tagasi külastas talu üks suur seltskond ja üks naine küsis ta käest, miks tal maanteemuhku ei ole. "Ei tea, kust see naine selle peale tuli, et mul peaks maanteemuhk olema, aga siis ma hakkasingi selle peale mõtlema ja lõpuks auto ka sain. Otsisin sellist masinat, mida annaks restaureerida. Nüüd on auto väga heas korras ja masinal on ka kindlustus ning kehtiv ülevaatus. Selle omanikuks oli üks papi, kes tõi auto 1964. aastal Moskvast. Papi tingimuseks oli, et taastan auto ära ja jätan endale."

Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Prillitoos", intervjueeris Aivi Parijõgi