"Kui ma lähen telemajja tööle ja olen kollektiivis pigem üks noorematest, siis minu kõige suurem üllatus, lausa šokk oli see, kui läksin abipolitseinikuna esimest vahetust tegema, siis ametnikud, keda kõige esimestena seal kohtasin, olid kõik minust nooremad ja see oli väga lahe," ütles "Pealtnägija" ajakirjanik, saate "Impulss" toimetaja ja abipolitseinik Piia Osula.

Osula meenutas, et gümnaasiumi lõpus oli tal kolm valikut, minna Viljandisse näitlejaks, Sisekaitseakadeemiasse või ajakirjandust õppima. "Realist minus sai võitu ja valisin ajakirjanduse. Aga ajakirjaniku tööd tehes, näiteks Narva piiripunktis, Tallinna lennujaamas ja viimati Ukraina presidendi korteeži esimeses autos trassi turvates sain aru, et teen politseinikega tihti samu asju ja satun nii ka politseiauto tagaistmele, kus mulle väga meeldis."

"Ühel hommikul olin ma täiesti juhuslikult umbes sajandat korda lahti võtnud abipolitseinikuks saamise avalduse ja mille olin alati uuesti kinni pannud, sest seal on retsilt bürokraatiat ja ma lihtsalt ei suutnud kokku otsida kõiki neid dokumente, mis vaja oli. Aga tol hommikul sain ma kõne tulla Ukraina presidendi turvamise lugu tegema ning ma tundsin, et see on nüüd märk ja allkirjastasin selle avalduse ära," meenutas Osula.

"Mul on kaks last ja võib olla sellest tuleb tunne, et ma tahan midagi teha ja tagasi anda, aga oma ajakirjanikutööd tehes ja igapäevaelu elades olen ma mingis mullis, et ma tahan näha, mis Eestis päriselt toimub," selgitas Osula, mis pani teda mõtlema abipolitseinikuks saamise peale.

Oma abipolitseinikutöös on tal olnud väga palju huvitavaid hetki, mis on kätte näidanud meie ühiskonna valupunktid. "Mind on just üllatanud need mastaabid. Kui ma oma esimest vahetust tegin, siis muud ei olnudki kui ainult purjus juhtide teated, see kohutas isegi ära," ütles ta. "Lähisuhtevägivalla puhul on kõige olulisem helistada politseisse, et mingi märk jääks maha. Mitte lihtsalt käia klapid peas, et mis sellest teatamisest ikka kasu on."

Ühel ööl otsis Osula koos teiste abipolitseinikega vanahärrat, kelle kohta oli teada, et ta on depressioonis ja võib endale liiga teha. "Ja see, millise pühendumisega need inimesed öösel külmakraadidega alla ei andnud, millist tehnikat kasutati, see oli väga julgustav. Need inimesed teevad oma tööd südamega," ütles Osula.

"Minu toredamad hetked on need, kui mõni laps autost mulle lehvitab ja ma lehvitan vastu. Kindlasti motiveerivad mind seda tööd tegema kaaslased, kellega koos me seda tööd teeme. Abipolitseinikke on Eestis praegu umbes 1200 ja 39 protsenti neist on naised."