Kui praegu laiutab Lasnamäel, Mustakivi tunneli juures sisuliselt kaubanduslik paradiis, siis veel 25 aastat tagasi olid lood sootuks teisiti. Anete Kruusmägi noorus möödus sealkandis 1980. ja 1990. aastatel, McDonaldsitest, poodidest ja kasiinodest ei olnud veel haisugi.

"Siin oli ainult üks pood ja see üks pood oli ka meie kodust kilomeetri kaugusel ja kuna siia bussi ka ei käinud, siis pidi ema lastevankriga ja teine väikelaps käe kõrval lihtsalt üle tühermaade komberdama. Poodidega oli siin tõesti probleem. Alguses ei olnud siin neid üldse, käidigi linnas poes. Kes linna tööle sõitis, käis lõunapausi ajal poes ära ja sõitis siis nelja kilekotiga inimesi täis bussiga koju. Enne tuli veel läbi tuisu, vihma ja mille iganes ületada tühermaa. Lifti juurde jõudes võisid ka avastada, et lift ei tööta ja kottidega tuleb veel ka treppidest üles ronida. See ei olnud lihtne elu," rääkis Kruusmägi.

Kruusmägi on elanud seitsmes riigis, aga peab Lasnamäge endiselt ainsaks kohaks, mis tekitab kodutunnet. "Siia suurte majade vahele kuulub mu süda. Kui muidu oleme harjunud, et on väikesed külakesed, armsad majakesed, kõik tänavad ja majad lähevad rivis, siis Lasnamäel on nagu meekärg. Kõik elavad üksteise otsas. Täielik urbanistlik eksperiment," selgitas Kruusmägi.

Maailmakuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni nägemuses pidi Lasnamäest saama rikaste tallinlaste kodu. 1913. aastal loodud planeerimiskava sisaldab muuhulgas isegi ooperiteatrit. Need suured plaanid nurjas sõda. Tänapäevast Lasnamäge hakati ehitama 1970. aastatel. Plaani järgi pidi see mahutama 50 000 korterit. Tänaseks elab seal ligi 120 000 inimest.

"Väga paljud inimesed arvavad, et Lasnamägi tekkis justkui tühja koha peale, aga tegelikult on ülejäänud Tallinn natukene Lasnamäele võlgu. Tallinna vanalinn on ehitatud paekivist, mis Lasnamäel jalge all on," rääkis Kruusmägi.

Tegelikult ulatuvad jäljed inimtegevusest Lasnamäel juba 5000 aasta taha. Keskajal elasid seal Harjumaa kõige jõukamad talumehed. 1343. aastal peeti aga just Lasnamäel Jüriöö ülestõusu lahinguid. Aga ka moodsad ajad võisid Lasnamäel olla väga segadusttekitavad. Võtkem näiteks kasvõi Euromekka kaubanduskeskus.

"Ajaloo tunnis küsis õpetaja üks kord, et kus on Meka. Üks klassivend siis vastas, et Punasel tänaval. Ajalooõpetaja sai väga pahaseks, aga teistel oli nalja kui palju," naeris Kruusmägi.

Kruusmäe sõnul saab Lasnamäel hakkama ka ilma vene keelt oskamata, aga tõdes, et vahel tekib tunne, et keegi eesti keelt ei räägi. "Vestlust alustatakse ikkagi vene keeles. Ka näiteks oma vanemate juures lifti astudes küsitakse minult "kuhu te sõidate" vene keeles, mina vastan eesti keeles ja nemad vastavad omakorda vene keeles. Aga me saame üksteisest aru," tõdes kirjanik.

Anete lapsepõlves oli tema kodu ümbruses kolm eesti- ja kaks venekeelset kooli. "Me ei ole tegelikult Lasnamäel venelastega eriti segunenud. Vene kooli lapsed olid alati vene koolis, meie olime alati eesti koolis ja mingeid ühiseid üritusi meil ei toimunud. Mul ei olnud ka ühtegi venelasest sõpra nii et naljakal kombel ei olnud kellegi peal ka keelt harjutada," nentis Kruusmägi.

1990. aastatel oli Lasnamägi ka kuritegevuse meka. Vargused, autoröövid, pommid, narkootikumid – miski neist polnud võõras. Kruusmägi ise öistel tänavatel ringi ei konnanud, aga teiste lugusid ikka kuulis. "Klassivend sai näiteks maja ees nuga ja kuskil oli mingi tulistamine. Üks kord tuli klassiõde kooli ja ütles, et neil oli liftis vereloik. Asju toimus. Tihtipeale kostusid meie üheksanda korruse korterisse ka karjed. Siis oli veidi kõhe. Kui õde oli parasjagu väljas, siis ikka mõtlesid, et kas see on äkki mu õde, kes seal karjub," meenutas Kruusmägi.

Kruusmäe ema on meenutanud ka lugusid, kuidas nende pere maja esimese korruse aknast visati narkootikume välja. "Siis pidi lihtsalt mujale vaatama samal ajal, kui see action toimus," muigas Kruusmägi.

Kui tänapäeva lapsed saavad mängida moodsal Tondiraba mänguväljakul, siis Kruusmäe ajal olid mänguplatsideks tühermaad. "Näiteks ühel oli liivahunnik, milles me mängisime, see oli meie liivakast. Siis leidus paneele, isetekkelisi lompe, mis talvel ära jäätusid ja millel me uisutasime," rääkis ta. Kruusmägi arvas, et tühermaad olid algselt mõeldud haljastuseks, aga kõige päris valmis ei jõutud. "Lasnamägi jäigi pooleli ja sellepärast jäid majade vahele ka veidrad augud ning sodikohad," lisas ta.

Kui kaugelt vaadates tundub, et Lasnamäel ongi ainult kõrged majad ja tühermaad, siis Kruusmäe sõnul leiab sealt ka loodust. "Viimased kaks aastat on neid niidetud, aga enne seda kõik vohas seal. See tähendas, et see oli tore elupaik igasugu putukatele, kust ma õppisin ka taimi tundma. Meie lähedal oli õnneks ka jõgi, mis tähendas, et ujumiskoht oli põllu kaugusel," sõnas Kruusmägi.

Moodsad lisandused nagu Tondiraba park võtab Kruusmägi hea meelega vastu. "Muidu sellised linnakud võib-olla getostuks. On vaja, et siin oleks koolid, oleks lastel midagi teha, võimalusi vaba aega harrastada, ei ole vaja iga asja pärast linna minna. Siis kolivad siia ka noored ja elu läheb edasi," tõdes ta.

Täna leiab Lasnamäelt ka uhke kunstipaviljoni. Lasnamäelt, millest Kruusmägi kirjutab, palju kunsti ei leidnud. "Mingit paviljoni ei olnud, seinamaalinguid ka mitte. Kui oli midagi, siis grafiti ja koolivetsude täis soditud uksed," muigas Kruusmägi. Ometi sai Kruusmäest kirjanik ja tema õest kunstnik. "Võib-olla ongi nii, et kui midagi su ümber ei ole, siis peab hakkama seda ise tegema," selgitas Kruusmägi.