"See oli sellel suvel," meenutas režissöör Anna Hints. "Oli väike hetk, lühike aeg, kus sain olla Võromaal, käia seto leelolaagris ja laulda sõprade, sõsarate, vellekeste ja vanade vägevate seto naistega. Samal ajal elasin oma sõprade talus ja valvasin mulle kallist koerakest, kes oli haige, saatsin teda viimasele teekonnale. Olin tema kõrval, paitasin teda, ja palusin, et ta ootaks ära, kuni pere koju tuleb."

"See oli pühalik, ilus, kurb ja vägev kogemus. Päeval laulsin seto laule ja õhtul laulsin koerakesele, kes on ka mu vana sõber," ütles Hints. "Mäletan teda pisikesest kutsikast peale, kuidas ta sündis. Oli südasuvi, loodus helises ja kõlises ja prääksus ja priuksus ja sumises. See oli midagi väga erilist."

"Mäletan, et ühel hetkel hakkas koer metsa poole minema. Lapsepõlvest mäletan, et koerad läksid metsa surema. See oli hetk, kus koer läks juba metsa poole, ma hüüdsin teda ja palusin, et ta ikkagi ootaks selle ühe päeva veel, kui pere tuleb," meenutas Hints. "Ja koer siis seisis, seljaga minu poole ja kuulas mind, ma rääkisin temaga pool tundi. Ja siis ta tuli tagasi, hästi minu kaissu, paitasin teda ja ta ootaski ära, kui pere tuli koju, ja siis põhimõtteliselt kahe tunni pärast koerake läks. Aga ta sai minna oma peremehe süles. See oli väga pühalik ja ilus ja kurb hetk ja pani mõtlema elu ja surma ning selle vahelise teekonna üle ning selle üle, mis on tähtis."