"Alustasin klassikalise klaveri õpingutega Haljalas, olen natuke ka viiulit õppinud," meenutas džässlaulja ja helilooja Kadri Voorand. "Juba minu vanavanaisa oli küla pillimees nagu ka minu vanaisa ja isa. Vanaisa ehitas ise ka pille. Mul on üldse väga musikaalne suguvõsa."

"Ma ei mäleta üldse, et me oleksime kodus muusikat kuulanud, sest me kogu aeg ise olime muusika sees ja tegime ise muusikat, peaasjalikult rahvamuusikat. Mu ema tegutses mitmete kooride ja ansamblitega, oli muusikaõpetaja."

"Olime ka naabritega õnnistatud," oli Voorand tänulik. "Meie elasime üleval korrusel, meie all elas Tanel ja Gerli Padari pere. Uskumatu, et mul lasti harjutada klaverit niivõrd hilistel öötundidel. Tanel mängis kitarri lahtise aknaga, nii et kostus sisehoovigi. Lõbusat lärmi ja suurt lusti olid kõik meie toad täis."

90-ndate popmuusika seostus kaklustega

Voorandi sõnul seostus 90-ndate diskomuusika tema jaoks eelkõige ebameeldivate asjadega. "Keegi sai peol kuskil peksa," ütles Voorand. "Tore osa oli, kui bänd mängis, aga kui tuli DJ, siis hakkasid asjad käest ära minema. Alles nüüd on hakanud mulle 90-ndate popmuusika meeldima."

"Kõige suurem mõju inimese üle on sellel muusikal, mida inimene on kuulanud emotsionaalselt haavatavatel hetkedel," lausus Voorand. "Olgu see siis teismeliseiga või armumised. Muusika aitab inimese keerulistest situatsioonidest tuua sellisesse seisu, kus saab ennast tühjaks nutta või ka naerda. Minu jaoks on olnud suureks hingeraviks a capella muusika, koorimuusika, a capella ansamblimuusika ja harmooniate kokkukõla, mis on toonud teismeeas kananaha ihule. Sealt tekkis ka huvi proovida kokku sobitada erinevaid harmooniaid."

Vihastab ainult iseenda peale

Voorandi sõnul ajab teda vihale ainult see, kui ta on ise mingi jama kokku keeranud. "Olen millekski liiga vähe aega jätnud või ei leia midagi üles, kellegi teise peale ma küll ei vihasta."

"Lauluvõistlusel osalesin esimest korda viie-kuueaastaselt ja lauluvõistlustel on mul alati läinud väga halvasti," muheles Voorand. "Ma ei ole kippunud neid võitma, heal juhul jäin teiseks ja on üldse huvitav, et ma siis laulmise eriala peale ikkagi sattusin. Lauluvõistlused olid minu jaoks üks suur häving."

Voorand teab oma kogemustest, et ega kellelegi justkui ei meeldi võistelda ja muusikat ühele joonele panna tundub olemuselt vale, aga inimene ise tahab teada, et kuhu ta kuulub, kui hästi tal läheb ja kas ta peaks veel õppima ning arenema ja kas see või teine on ikka tema asi. "Võistlused annavad sellest teada," lisas ta.

Oli kindel, et läheb õppima reaalaineid

"Mäletan, et teises klassis kirjutasin kirjandis, et minust võiks saada laulja, aga üsna ruttu loobusin sellest mõttest ja kuni keskkooli lõpuni olid mul täiesti reaali-suunalised mõtted, mulle väga meeldis matemaatika," meenutas Voorand. "Läksin just keskkoolis matemaatikas väga lahti ja seda jäin küll natuke taga nutma, kui ma muusika kasuks otsustasin. Aga siis tabas mind teadmine, et ma olen muusikaga ju kogu oma elu tegelenud ja keda ma petan."

"Niivõrd kirju ja põnev on praegu Eesti noorte muusikute pilt, keda kuulata," rõõmustas Voorand. "Kuidas autentne muusika ja karakter on pääsenud rohkem esile, mõnus vabadusse murdmine on juba selja taga, nüüd teeb igaüks seda, mida tahab ja kindlasti on kõik kõigist mõjutatud. Ühte suurt eeskuju, kelle järgi kõik läheksid, ei ole ja see on minu meelest hea."