Saage tuttavaks: "Klassikatähtede" uus saatejuht Johan Randvere

"Kõige tähtsam selles sarjas on ikkagi muusika. Tuleb keskenduda mängimisele, valida hea kava, mitte liialt muretseda rääkimise ja kaameraga suhtlemise pärast", soovitab "Klassikatähtede" uus saatejuht Johan Randvere.
"Klassikatähtede" esimesest hooajast silma jäänud Johan Randvere on mitmekülgse ja karismaatilise muusikuna oma põlvkonna üks eredamaid pianiste. Solisti või kammermuusikuna on ta üles astunud Eestis ja väljaspool ning esinenud muuhulgas ka sellistes legendaarsetes saalides nagu New Yorgi Carnegie Hall ja Moskva Konservatooriumi Suur Saal. Ta on andnud kontserte Lätis, Leedus, Soomes, Hollandis, Itaalias, Valgevenes, Venemaal, USA-s, mänginud Läti Rahvusliku Sümfooniaorkesteri, Tjumeni Filharmoonia Orkestri, Valgevene Raadio Sümfooniaorkestri, ERSO ja Tallinna Kammerorkesteriga ning teinud koostööd dirigentide Kristiina Poska, Risto Joosti, Toomas Vavilovi, Mihhail Gertsi jpt. Praegu õpib Johan Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia doktorantuuris prof. Ivari Ilja käe all.
"Klassikatähtede" sarjas on Johan kaasa teinud nii võistleja kui hiljem oma muusikutest sõprade ansamblipartnerina. Johani päikseline loomus ja avatud olek toob talle sel hooajal uue väljakutse saatejuhi vastutusrikkas rollis. Kui tele-eetris näeme Johanit debütandina, siis Klassikaraadios on tal juba mitme-aastane töökogemus ja kuulajate suur poolehoid.
Mida "Klassikatähtedes" osalemine Sinu jaoks on tähendanud, on see kuidagi mõjutanud Su edasist elu?
Kahtlemata on see toonud tuntust ja andnud uuteks väljakutseteks hoogu. Olime erilises staatuses ka, sest see oli esimene hooaeg nii osalejatele kui tegijatele. Saime kiiresti päris kuulsateks. Inimesed tundsid tänaval ära, sellega tuli harjuda.
Kõige rohkem kasvatas see konkurss enesekindlust. Saime meeletu kogemuse – kuidas anda intervjuusid ja mängida otse-eetris ja veel televisioonis – see oli midagi erilist. Ma ei arva, et muusik peaks liiga palju sellega tegelema, aga sa pead olema võimeline end väljendama ka mikrofoni ja kaamera ees kõneldes. Neid oskusi läheb kindlasti vaja, eriti siis, kui tahad olla mitmekülgne, mitte kitsalt oma erialasse süüviv muusik.
Tookord – 2013 lõppes võistlus Sinu jaoks üsna kiiresti, mis Sulle komistuskiviks sai?
Ega ma ei jõudnudki eriti kuskile, kukkusin peale teist vooru välja. Ilmselt läksin repertuaari valikuga alt ja muidugi oleksin võinud ka paremini mängida! Aga nagu meile enne saadet öeldi – te olete saatesse pääsemisega juba võitnud, sest edasine pole mitte niivõrd konkurss, kui teleshow, kus tulemust mõjutab terve hulk tegureid.
See oli väga tark lause. Inimesed teavad meid Klassikatähtedena, mind on paaril korral isegi peetud selle saate võitjaks, kuigi ma ennast seal õieti näidata ei saanudki. Hästi hakkas minema hiljem – kui ma osalesin Eesti pianistide konkursil ja mitmel pool mujal.
"Klassikatähed" on oma ainulaadse formaadiga noortele nagu hüppelaud tulevikku. See, et veel kujunemisjärgus muusikutele antakse võimalus ennast näidata ja tuntust koguda, on väga unikaalne. Sealt edasi tuleb pidevalt tõestada, et oled selle tähelepanu vääriline.
Kas "Klassikatähtede" sarjal võib olla ka laiem tähendus, muusikapubliku huvi kasvatajana?
Olen rääkinud paljude inimestega, kes ise ei ole muusikud, ja kes on öelnud, et see saade on neile väga tähtis, sest see toob pilti uusi andeid. Võib ju arvata, et kusagil on sellised tõsised tegelased, kes pingutavad ja harjutavad, aga neist pole midagi kuulda. Ja siin on järsku ekraanil terve grupp, esitletud sellisel atraktiivsel kujul – et see on muljetavaldav. Kui kuhugi esinema minna, pole publiku puuduse üle tulnud kurta. Kuigi – me keegi ei jää elu lõpuni Klassikatähtedeks, nagu popstaaridki ei jää elu lõpuni Superstaari osavõtjateks. Edaspidi tuntakse neid ikka juba oma nime järgi.
Mida Sa tänavustele võistlejatele soovitad? Kuidas nad peaksid selleks konkursiks häälestuma?
Minu arvates kõige tähtsam on ikkagi muusika – tuleb keskenduda mängimisele, valida hea kava, mitte liialt muretseda rääkimise ja kaameraga suhtlemise pärast. Ei tasu mõelda, et kas ma ikka olen piisavalt atraktiivne. Kui sa juba oled saatesse valitud ja mängid hästi, oled avatud meelega ja loomulik, siis ongi kõik korras.
---
Johan Randvere õppis Võru Muusikakoolis Merike Kappi ja Tallinna Muusikakeskkoolis Marja Jürissoni ja prof. Ivari Ilja juures, jätkates tema käe all ka Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias ja prof. Valerio Premuroso juures Giuseppe Verdi Konservatooriumis. Hetkel õpib ta Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia doktorantuuris prof. Ivari Ilja juhendamisel. Johan Randvere on Pille Lille Muusikute Toetusfondi Noore Muusiku Auhinna laureaat (2014).
Randvere on pälvinud auhindu paljudel üleriigilistel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh. I preemia rahvusvahelisel pianistide konkursil "Klaviermusik" Vilniuses (2008), I preemia ja Grand Prix Catania rahvusvahelisel pianistide konkursil Itaalias (2012), I preemia ja Grand Prix Andrea Baldi rahvusvahelisel pianistide konkursil Itaalias (2014), II preemia EPTA rahvusvahelisel pianistide konkursil Belgias ja II preemia VII Eesti pianistide konkursil (2014).
Randvere on hinnatud kammermuusik ja esineb regulaarselt väljapaistvate instrumentalistide ning lauljatega Eestist ja mujalt. Randvere klaveritrio pälvis publikupreemia ja Holland Music Sessionsi preemia konkurss-festivalil "Con Brio" (2010). Ta on teinud muusikalise kujunduse lavastustele "Uhkus ja eelarve" ja "Elagu, mis põletab!".
Toimetaja: Heidi Pruuli