"Ongi Koik" | Nädala nuhtlus
Kuidas teie peres isadepäeva tähistatakse? Kas te sööte koos kooki? Vaatate pildialbumit ja meenutate möödunud aegu? Või käite ehk mõnel üritusel, mis on mõeldud isadele?
Siinkohal ka küsimus. Miks on üks peamisi isadepäeva-üritusi mingisugune militaarne aktsioon? Kui me räägime isaks olemisest, siis me viitame loomulikult PERELE. Kuidas seostub pere militarismiga? Tõsi – meie hulgas on isasid, kes töötavad militaarvaldkonnas, aga – emasid on ka. Ja mingil põhjusel emadepäeval me ei näita oma lastele sõjatehnikat, mille eesmärk on inimesi tappa.
"Tule siia, kallis tütreke! Vaata! See riistapuu teeb teisele inimesele põrguvalu, kui sellest väljalendav kuul purustab naha, liha ja luu. Kuul lendab kopsu ja kops valgub verd täis, mis tähendab et teine inimene lämbub omaenda vere sisse. On ju vägev! Kas sa tahad jäätist, tütreke?"
Ma ei ründa siinkohal Eesti Kaitseväge, sest ma ei taha järjekordsele välkõppusele minna, et metsas täiskasvanud meestega sõda mängida. Ma pakun välja, et me võiks luua spetsiaalse päeva, kus selliseid üritusi korraldada. Meil on juba iseseisvuspäev ja taasiseseisvuspäev, aga ju on siis vähe. Teeme ühe veel. Sõjapäev! – Ei, see on liiga negatiivse kõlaga. Kõik sellised üritused ja asjad, mis on seotud koledate tegudega, on vaja lihtsa kodaniku jaoks kuidagi pehmemaks muuta. Et see asi näiks ilusam, kui see tegelikult on. Seega – MILITAARPÄEV? Palju parem! Ei saagi kohe aru, et tegemist on sõjategevust normaliseeriva üritusega, mille eesmärk on istutada inimese ajju mõte, et alati on võimalus ennast kuidagi relvaga kehtestama minna.
Elagu Eesti!
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: "Ongi Koik"