8. veebruaril esietendunud "Alguses oli laul" on eesti raamatu aasta puhul pühendatud eestikeelse trükisõna 500. aastapäevale. Etenduses kõlab ka enam kui sada aastat vana eestikeelne laul. "Me läheme ajas tagasi. Lavastus on üles seatud nõnda, et alustame aastast 1525 ja tuleme kronoloogilises järjestuses tänapäeva," selgitas Kõrve.

Hele Kõrvet võib pidada Tallinna Linnateatri esilauljaks. Laululavastusi naljalt ilma temata ei tehta. "Kusjuures see ei ole vägisi. Mulle on tõesti meeldinud. Ma leian, et kui on võimalus hoida oma muusikalist instrumenti töös, siis mulle on see väga suur kingitus," ütles Kõrve.

Koos Kõrvega astuvad teiste hulgas lavale ka Kristiin Räägel ja Hele Palumaa. "See on tõesti väga tänuväärne, et me saame neid laulutükke teha, siis saavad need, kes tahavad, mootori soojas hoida," nõustus Räägel.

Eesti keele kirjasõnast on Palumaad inspireerinud kõige rohkem näiteks Friedebert Tuglase novellid. "Tema keelekasutusest. Samamoodi sai näiteks selle tüki raames loetud noore Johannes Aaviku novelli "Rutt". Seal on samamoodi väga poeetiline keelekasutus, need sõnad, mis eesti keelde tollal toodi. Ja ka see, mil moel on üldse võimalik ennast väljendada. See ei pruugi olla tavaliste igapäevaste sõnade kaudu, vaid ta kasutab selliseid väljendeid, mis on näiteks prantsuse keelest üle võetud," rääkis Palumaa.

Rääglile meenub Eesti kirjandusest esmajoones "Hõbevalge". "See raamat avaldas mulle ikka tõeliselt muljet. Pidime seda esimesel lavaka-aastal suvel lugema ja ma olin täiesti pahviks löödud sellest, millise sügavusega Lennart Meri seda uuris ja kui lahedalt sellest kirjutas," rääkis Räägel ning lisas, et viimasel ajal loeb ta kõige rohkem tõlkekirjandust, mida ei tasu ka tema sõnul alahinnata.

Kõrvele on inspireeriv näide Eesti kirjandusest Maarja Kangro "Klaaslaps", mis jõudis hiljuti ka Rakvere teatri lavale. "See on väga liigutav ja hingeminev lugu. On suur rõõm, et see ka lavale toodi ja minu meelest võiks sellest ka filmi teha," sõnas Kõrve.

Kuigi näitlejannad on justkui kolmest erinevast põlvkonnast, siis läbisaamine on neil hea. "Kui ma ei teaks tüdrukute sünniaastaid, siis ma mõtleksin, et võiksin olla täitsa nende-ealine. Ma olen alati mõelnud, et kui mina lavakunstikoolist teatrisse tööle, siis minu meelest ma olin ikkagi väga ebaküps ja roheline. Aga noored tunduvad mulle hästi targad, nutikad, andekad ja väga lugupidavad oma vanemate kolleegide suhtes," naeris Kõrve.

Räägel tundis sama. "Ma lõpetasin neli aastat tagasi ja siis kui Hele Palumaa teatrisse tuli, siis ma mõtlesin samamoodi, et issand jumal, nad on nii palju paremad kui mina kui ma kooli lõpetasin," muigas ta.

"See on väga tore, et kõik kolleegid annavad nõu ja on avatud sellele, et kui uus täiesti suvaline tüüp teatrisse tuleb, siis nad võtavad ta lahkelt vastu ja on nõus ka tagasisidet andma ja peegeldama," lisas Palumaa.