Teineteist iseloomustavad korrespondendid vaid heade sõnadega. "Mulle jäid ühelt koolituselt meelde sõnad, et kui tahad standi ja live'i teha, siis sul peab olema midagi öelda ja näidata. Jüri puhul on see 100 protsenti alati täidetud. Tema kehakeel ja ladusus meeldib mulle," rääkis "Hommik Anuga" saates Margus Muld.

Jüri on jällegi tihti kade Marguse lugude peale, sest need on niivõrd hästi tehtud. "Kui tekib tunne, et olen oma tööd juba hästi tegemas, mul on head lood ja head standid, siis näen Mulda Saaremaalt, issand kui tore, olen kade ja rohkem telekat ei vaata," sõnas ta.

Margust eristab teistest korrespondentidest ka ilusa saare murraku kõnelemine. "Hiljuti vene kolleegidega arutasime, kui palju on talutav Eesti inimese kõrvale, kui keegi räägib teles või raadios aktsendiga eesti keelt. Anton Aleksejev Moskvast, selge ja arusaadav. Muld Saaremaalt, söidame, vöidame, see on lubatud. Rohkem vist mitte," rääkis Jüri.

Marguse sõnul oleks ilmselt veel hullem, kui ta saare keele sinnapaika jätaks ja hakkaks n-ö puhast eesti keelt pruukima. "Otseselt pole mulle öeldud, et kuule, Muld, kui sa eesti keelt ära ei õpi, siis anname sulle kolm kuud aega. Siiamaani on üle 20 aasta mind talutud."

Usaldus muudab avatumaks

Maakondade korrespondentidele on oluline ka inimeste poolne usaldus. "Laupäeva õhtul kell pool üheksa olin just saunast tulnud, tundmatu number helistas ja võtsin vastu. Ütles, et olen sealt ja sealt, ühest kortermajast, mul on suur mure ja tahaks seda ära rääkida. Mina laususin, et täna ma nagunii teid aidata ei saa, helistage mulle esmaspäeval. Võib-olla oli see viga, et ma ei kuulanud teda ära, ta pole mulle helistanud," rääkis Margus. Tema sõnul peab korrespondent olema uudishimulik ja tahtma kõike teada saada. "Selle töö eripära on see, et sa oled tööl 24/7. See on otsimine ja nuputamine."

Väikses kohas uudiseid kajastades hakkavad teemad paratamatult korduma. Siis tuleb leida uusi nurki, kuidas neid inimesteni tuua. "Varem või hiljem tekib tunne, et sa tead kõike ja miski ei üllata enam. Kõige raskem asi on leida asjale mingi uus külg," ütles Jüri.

Ehkki Jüri peab end introverdiks, tõdes ta, et töö võlu peitubki inimestega suhtlemises. "Varem oli väga raske minna tegema näiteks tänavaküsitlusi, mulle eriti ei meeldi inimestega suhelda. See on see koht, kus alguses ei saa vedama ja pärast pidama. Inimesed päästavad," ütles mees. See on ühtmoodi korrespondendi töö võlu ja valu –  inimene tuleb ära rääkida, et ta oleks nõus oma arvamust kaamerasse jagama. "Ta peab sinu silmist aru saama, et võib sulle usaldada oma arvamuse."

Narva võlu on Jüri sõnul see, et seal pidevalt satub huvitavate inimeste otsa. "Inimesed päästavad selle halli argipäeva. Ükskord sattusid mu kaamera ette kaks kodutut, kes tulid jõulude ajal raamatukogust, kus neile õpetati vist jõulukombeid. Nad olid nii õnnelikud ja rääkisid, kui hea neil olla on ja kui huvitav see oli," sõnas ta.