Hulgiskleroosiga Kirta-Linda: tunnen end tüvirakusiirdamise järel rohkem ühes tükis
Kolm aastat tagasi tutvustas "Ringvaade" vaatajatele Margus Eltsi, kes põeb hulgiskleroosi, millel konkreetset ravi polegi, kuid kes käis Moskvas tüvirakkude siirdamisel. Üks, keda Marguse lugu inspireeris, on Kirta-Linda Karits, kellel arstid diagnoosisid hulgiskleroosi viis aastat tagasi.
Tüvirakkude siirdamine oli maailmas saavutanud häid tulemusi, kuid Eestis seda tol hetkel ei tehtud, kui Eltsil hulgiskleroos diagnoositi. Pealegi on see ravi väga kallis, ent sõbrad korraldasid Margusele korjanduse ja kogusid annetustena üle 50 000 euro.
Sellest, kui Elts sõitis Moskvasse tüviraku siirdamisele, saab kolm aastat ja tema sõnul jäi haigus selle järel seisma ning ta saab elada. Nüüd tahab ta olla teistele toeks nii palju, kui ma saab oma kogemustest seda teha.
Üks, keda Marguse lugu inspireeris, on Kirta-Linda Karits, kellel arstid diagnoosisid hulgiskleroosi viis aastat tagasi. "Käsi hakkas värisema ja kergelt parem jalg hakkas ka lonkama."
Tema puhul ei olnud tegu kõige tavalisema hulgiskleroosi näitega. "Nad kahtlustasid igasuguseid muid asju, isegi ALS-i. Poole aasta pärast ma ei saanud enam joosta ja sportlikke asju teha. Parema käega enam ei kirjutanud. Kõik läks vasakule poole üle."
Ravimeid tuli võtta palju ja kõrvalmõjud olid tugevad. "See ei olnud elamisväärne elu." Seetõttu otsustas Karits Eltsi eeskujul Moskvasse tüvirakkude siirdamisele minna. Kogu protseduuri jaoks oli vaja 50 000 eurot.
"Ma hakkasin kõvemini töötama ja selle jaoks raha koguma," tunnistas Karits ja saigi selle raha kokku ise tööd tehes, kuid Moskvasse ta ei jõudnudki, sest hematoloogiga konsulteerides selgus, et sarnast tüviraku siirdamist on võimalik teha ka Eestis. Selleks on vaja neuroloogi nõusolekut.
"Ta ütles, et see on väga raske, aga see on minu enda valik." Temast sai esimene hulgiskleroosi patsient, kellele tehti tüvirakkude siirdamine Eesti Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Kogu protseduuri eest maksis haigekassa.
"See protsess on natuke teistsugusem kui Venemaal ja need ravimeetodid ja ravimid on ka natuke teistsugused."
Tüvirakkude siirdamisele eelneva keemiaravi jm protseduuride periood polnud kerge ja Karits tunnistas, et ta on küll väga positiivne inimene, aga teda suutis see isegi murda. "See on kindlasti keeruline."
Siiski, läinud aastast alates tähistab Karits 17. septembril oma teist sünnipäeva, kui toimus lõpuks tüvirakkude siirdamine. "Tekib mingi suure muutuse tunne. See kindlasti muudab midagi."
Samas märkis ta, et selle ravi eesmärk ei ole see, et midagi läks paremaks, vaid see, et hulgiskleroos peatuks. Kuna paremas kehapooles oli tal invaliidsus, siis tunneb ta end siirdamisel järel rohkem ühes tükis. "Ma ei tundnud muid sümptomeid ja asjad on esimest korda elus stabiilsed."
Karits suhtleb siiamaani aeg-ajalt Eltsiga ja saab temalt tuge, kuigi nad ei ole kunagi üksteisega kohtunud.
"Mul oleks väga hea meel, kui Eestis hakataks seda ravi pakkuma kohe, mitte mingi aja pärast," märkis Elts.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: "Ringvaade"