Talinnas, Kentmanni tänava katusekorteris hõljub loominguline vaib. Helide meister ja elu mõtestaja Sven Grünberg loob muusikat, valmistub juunis esinema koos Jean-Michel Jarrega.

"Mul on olnud erakordselt õnnelik elu just selles mõttes, et mul on olnud niivõrd palju nii ebastandardseid olukordi ja kohtumisi, et kui ma siit ilmast ükskord kaon, siis mul ei ole õigust neid kõiki endaga kaasa võtta, sest ma arvan, et paljud asjad on palju suuremad kui keegi "Sven Grünberg". Sellepärast alustan ma ka raamatut niimoodi: "Te ärge arvake, et mind on tabanud ilukirjanduslik puhang. Või ma tahaks kangesti ennast avada. Ma ei taha ennast avada. Minu enda seisukoha pealt seda ei ole vaja, aga ma leian, et väga paljud asjad, millest ma seal kirjutan, on mitte ainult põnevad, vaid nad on ka Eesti kultuuriloos olulised.""

Raamat Grünbergi elust peaks ilmuma järgmise aasta lõpuks, sest siis tähistab elu mõtestaja – just nii palub ta ennast nimetada – oma 70-ndat sünnipäeva.

Sven Grünberg sündis muusikalembesesse perekonda: tema raadioinsenerist isa jumaldas jazz'i ja mängis hästi klaverit, nii et 40 ruutmeetrisesse korterisse pidi vahel mahtuma isegi mitu pilli. Grünberg on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli ja erinevates muusikalistes kooslustes hakkas ta mängima juba kuueteistkümne aastaselt. 1975. aasta 17. mail – ehk täpselt 50 aastat tagasi – astus TPI aula lavale esimene progerokki mängiv ansambel kogu Nõukogude Liidus. Bänd kandis nime Mess ja selle loojaks oli särav süntesaatorivirtuoos Sven Grünberg.

"See oli ju tegelikult minu esimene autorikontsert, sest mängisime minu muusikat ja mul on väga hea meel, et minu võitluskaaslased, relvavennad ei väsinud. Me tegime nimelt poolteist aastat ennem proove ja eks proovides oli lõpupoole ikka ränka nurinat kosta. Põhjus oli muidugi selles, et tol ajal rokimehed ju nooti väga ei tundnud, aga muusika oli tolle aja kohta arusaamatult keeruline," selgitas Grünberg.

Legendaarsel kontserdil käis ka toonane keskkoolipoiss, hilisem muusik ja muusikakriitik Igor Garšnek. Ta mäletab siiani, kuidas kunstnik Kaarel Kurismaa spetsiaalselt Messi kontserdi jaoks loodud kunstiteosed – sambad ja isegi väike töötav purskkaev koos värvidemänguga – mõjusid linna kõige popimas kontserdipaigas ehk TPI aulas täiesti ebamaiselt.

"See fluidum süvenes, kui Mess hakkas mängima. Ma olin selleks ajaks kuulnud Yesi ja Genesist ja ma teadsin küll, mis asi on progemuusika, aga Eestis tol momendil polnud ühtegi progebändi. Tegelikult terves Nõukogude Liidus polnud," rääkis Garšnek ning lisas, et 1975. aastal oli Grünberg ka ainus, kellel oli süntesaator ja neid isegi kaks tükki.

"Ja siis veel Sveni laul. See ei olnud absoluutselt rokimehe hääl. See oli nagu kammerlaulja hääl. Ma olin selle kontserdi lõpuosas kergelt hüpnotiseeritud," tõdes Garšnek.

Uuemal ajal ei ole helilooja Grünbergil enam vajadust ennast süntesaatoritega ümbritseda: saja erineva üksiku pilli helid mahuvad kõik ühe võimsa arvuti sisse ära. Hetkel kirjutab ta lugusid oma tulevasele plaadile, autoriplaate on ta välja andnud üle kümne.

Kui mingi osa Grünbergi loomingust sobib pigem nõudlikule maitsele, siis omalaadse kurioosumina on ta kirjutanud hümni 57 rahvale ehk Esindamata Rahvaste Organisatsioonile.

Grünbergi filmimuusikat teab ja tunneb aga igaüks. Ta on autorina löönud kaasa vähemalt 130 filmis ja teinud rahvusvahelist koostööd Poola, Läti, Austria, Jaapani, Lõuna Korea ja veel kümnete erinevate kinokompaniidega. Eestlased võivad une pealt ümiseda "Balli" filmist "Hukkunud alpinisti hotell", "Wikmani poisse" või kolme suurepärase Lotte filmi meloodiaid.

"Muide, Lotte filmiga oli üleüldse niimoodi, et poisid olid juba üsna närtsinud pärast teist filmi "Lotte ja kuukivi saladus" ja kurtsid, et vist ikka ei jõua ja ei saa. Mina ütlesin, et ärme nüüd ära kustu, nii et sai kõvasti peale käidud ja pressitud, et teeme ikka vähemalt kolm filmi," meenutas Grünberg ning lisas:

"Filmitegemine on kohutavalt raske töö. Ka füüsiliselt on seda raske teha, nii pikalt nihuke süüvimine. Kahjuks Lottesid selle seltskonnaga enam ei tule."

Lotte filmide kolmandas osas "Lotte ja kadunud lohed" teeb Roosi lauluga oma filmidebüüdi Grünbergide toona 10-aastane tütar Stella, kes tänavu lõpetab  Vanalinna Hariduskolleegiumis põhikooli ja õpib harfi. Keskkooli plaanid on Stella juba seostanud muusikaga ning loodab õppida muusikaharus heliloomingu erialal.

Stella sõnul oskab isa lisaks muusikale ka väga hästi nalja teha. "Talle meeldib tavaliselt kõne sees ka luuletada. Vahel mõtlen, et kui ta ei oleks muusik, siis ta sobiks võib-olla isegi stand-up koomikuks. Samas on ta väga tark ajalooteemadel ja ka üldiselt. Ehk oleks temast saanud hea ajaloolane," arvas Stella.

Grünberg ise peab oma südamehariduseks budismi ja on seda tänaseks õppinud 40 aastat. Vaimseks õpetajaks ning teejuhiks oli Grünbergile Linnart Mäll, kellega koos korraldati ka Tema Pühaduse Dalai Laama esimene visiit Eestisse. 

"Esimest korda astus ta üle Eesti piiri aastal 1991, teisel oktoobril, kell 21.03. Või õigemini ta sõitis autoga üle piiri ja me läksime koos minu õpetaja Linnart Mälliga Eesti ja Läti piiride vahelisse alasse, kus siis Dalai Laama auto ja eskort peatus. Sealt tema lehvitas ja kõik oli väga unenäoline muidugi. Uskumatu, Dalai-Laama isiklikult Eestis. Siis oli ta 56-aastane," rääkis Grünberg.

Pärast seda on Dalai-Laama külastanud Eestit kümneaastase intervalliga 2001. ja 2011. aastal. Grünberg on Tema Pühadusega kohtunud kaheksal korral, aga ajaliselt veetnud temaga koos koguni kümme päeva hommikust õhtuni.

Küsimusele, kas Dalai-laama on ajas muutunud, vastas Grünberg "jah ja ei". "Dalai-laama on ju ümber sündinud juba 14 korda, et ta on muutunud ja ta pole muutunud. Muidugi, füsioloogiliselt me ju jääme kõik vanemaks ja nõrgemaks ja vajume üha lähemale maale. Ta on ka öelnud, et see ihu on nagu üks vana ülikond, mis ka auklikuks läheb ja lõpuks kehvaks jääb. Või siis mungarüü," rääkis ta.

Dalai-laama tähistab juulikuus ka 90. sünnipäeva. Pidustustele on oodatud ka Grünberg. "Sellega on see keerukus, et sel ajal on Indias kohutavalt palav ja minu tervis seda ei võimalda," nentis helilooja.

Maikuus viisteist aastat tagasi tehti Svenile keeruline südameoperatsioon. Ta oli kümme päeva koomas, mäletab siiani teadvuse mängitud vingerpusse ja on lõputult tänulik abikaasa Annelale, kes ta uuesti jalgadele aitas. 

"Meil oli just aasta enne seda sündinud laps, kes veel ei käinud. See operatsiooni aeg ja peale seda – eks ta veelgi selgemalt tajus, et elu on ikkagi ajaline. Natukene enne seda oli tema kõige suurem õpetaja Linnart Mäll lahkunud. Need asjad kõik sattusid ühte ajaauku," meenutas rasket aega abikaasa Annela Grünberg.

"Ma mäletan hästi selgelt seda, kuidas ma seal PERH-i ees autoga seisin. Kõrvalistmel oli aasta ja kolme kuune Stella ja arst ütles mulle, et omal vastutusel võite selle mehe siit haiglast kaasa võtta ja maale minna, sest kindel ei olnud, kuidas see asi sealt edasi läheb," lisas ta.

"Me lihtsalt olime teineteisele olemas ja lisaks oli meil veel see kolmas hing, kelle pärast ta suutis sellest asjast üldse välja tulla," sõnas Annela, lisades, et usk on Grünbergiga iga päev kaasas ja toetab kogu tema tegevust.

Grünberg peab Dalai-laamast valminud dokumentaali "Õnne tarkus" maailmale oluliseks. "Põhjus on selles, et maailm ju põleb ümberringi. Kõiksugused poliitilised arengud kahjuks liiguvad halvas suunas. Me oleme ka ajastus, kus inimesel on niikuinii raske oma eluga toime tulla. Selles mõttes, et me ei ole evolutsiooni selles faasis, kus me kannataks välja nii tohutut informatsiooni laviini, mis meie elu täidab. Ehk siis me elame ühe eluga läbi mitu elu," selgitas Grünberg.

"See kindlasti ei aita kaasa sellele, et saaksime normaalselt areneda, et saaksime oma eludega hakkama ja et me liiguks ikkagi tarkuse ja headuse suunas, mis on inimesele kui sellisele kõige olulisem võimalus."