Näitleja Egon Nuter on Linnateatri trupi kõige vanem näitleja. Ta ei loe e-kirju, sest alati saab helistada, kui midagi olulist on.

Egon, me seisame sinu väga värskes, värvilõhnalises garderoobis ja õige pea Linnateater tõesti ka lahti tehakse. Aga kas sa tõesti kahtlustasid, et sina ei saagi selleks avamisõhtuks oma etendust ja oma rolli?

Jah, mul mingi selline moment oli. Ma libistasin näpuga mööda tulnud teadet, vaatasin, et kuhu truppi ma kuulun. Ei ole esimest, teist ega kolmandat, ei ole neljandat ega viiendat. Mõtlesin, et tohoh! Ma olen nii ebavajalik. Ja siis tuli mõne aja pärast teade, et Egon Nuteri tükk on kirjutamisel, autoriks Uku Uusberg. Noh, siis ma natuke rahunesin.

Juubelisaate salvestamiseks sõitis "Pealtnägija" võttegrupp Egon Nuteri juurde maale külla. Virve küla on üks maalilisemaid põhjarannikul ja Nuterile kuulub miljonivaatega krunt, kus praegu toimetab juba noorem põlvkond, aga kuhu ta alati on oodatud ja kus ta käib akusid laadimas.

23. septembril, sügise alguse päeval, saab Nuter 70-aastaseks.

"Kui ma kümme aastat tagasi sain kuuskümmend, siis ma nagu eriti ei registreerinud seda millekski, aga nüüd, 70-aastasena tunnen, et on jah sügis. Eks ma aeg-ajalt sellega nagu piinlengi, et palju ma siis pean tegema või palju mul teha on või kuhu ma kõlban või kas mind on vaja. Mul nihukesed pensionimõtted tiirutavad peas küll aeg-ajalt. Aga kui keegi kutsub kuhugi, no küll ma siis lähen," ütles Nuter.

Enesehinnangu küsimus on teda saatnud läbi elu. "Ma kahtlen ju pidevalt. Mul paps ütles ükskord ühe hea lause: "Peaasi, ära uhkeks mine!" Elu tuleb vaadata ikka austusega. Nagu merd. Kui mere stiihiat näed, kui ikka puhuma hakkab, siis saad aru, kui väike sipelgas sa oled," tõdes juubilar.

Kuigi Nuter on Tallinnas sündinud, on ta juurte poolest hoopis rannarootslane. Tema puusepast isa oli väga värvikas tegelane, kes läks 1970. aastate alguses Rootsi oma ema matma, aga vihastas seal Nõukogude Liidu saatkonna peale, kuna tema viisat ei pikendatud ja otsustas südametäiega hoopis Rootsi elama jääda. Pere jäi Eestisse maha ja alles 16 aastat hiljem lubati poeg Egon lõpuks esimest korda isale külla.

"Kui ma käisin tal külas, 1986. aasta lõpuks vist sain, siis iga nurga peal pidi olema peatus, ma seisin tagasihoidlikult viis meetrit eemal, mingi naisterahvas tuli vastu ja ma ainult kuulsin: "My son" ja viidati siis minule. Ja siis mul tädi rääkis: "No sel Osvaldil on iga nädala lõpp tantsupidu", meenutas Nuter.

"Ma kujutasin ette, kuidas mu paps mingit tangot vehib tantsida. Minu arvates ta küll mingi tantsumees ei olnud. Kuidas see võis siis välja näha? Södertälje tangokuningas? Jah, selline nimetus oli talle antud," ütles Nuter.

Nuteri ema oli kodus ja palus sametkotikesega Ossile mulda kaasa panna, kui isa suri. "Midagi nende vahel ikkagi oli, sest isa kaebas: "Ma ei tea, miks see Alma ei tule. Ma paneks ta riidesse nagu kuninganna.""

Isalt päritud kuldsed käed oli ka põhjus, miks Nuter soovis esialgu minna ehitust õppima. Pärast põrumist keskkooli matemaatikaeksamil ja kolme segast aastat Polütehnikumis ning õhtukoolis maandus ta aga juhuse tahtel lõpuks hoopis Pedagoogilises Instituudis, kus 1980. aastal lõpetas näitejuhtimise eriala ja temast sai 20 aastaks Vanalinnastuudio esinäitleja.

Kirg nokitsemise ja puutöö vastu pole tema elust kusagile kadunud. Nii on ta loonud õdusa aianurga Kalamaja koju, mida ta viimased 16 aastat jagab näitlejannast elukaaslase Liina Tennosaarega.

"Talle meeldib kogu aeg midagi kätega teha, ta mõtleb endale kogu aeg igasuguseid töid välja. Mina olen küll õudsalt uhke. See on nii ilus, see puuriidasein ja ma olin ise ka abiks, ostsin väikese kummuti, mille ta sai sinna paigutada, kõik need aiad ja asjad on tal ise tehtud. Talle meeldib oma kätega pusserdada," ütles Nuteri elukaaslane Liina Tennosaar.

"Enne kui me Egoniga päriselt kokku saime, teadsin temast juba hästi palju. Me olime enne ju ikka päris palju Vanalinnastuudios koos mänginud, aga kui keegi oleks mulle 30 aastat tagasi öelnud, et ma Egoniga koos elama hakkan, ma oleks ennast kõveraks naernud," muheles Tennosaar.

"Liina puhul võlub mind see, et ta on üsna isepäine ja leiab igas asjas ilu. On palju positiivsem kui mina. Väga seltskondlik ja ilus ka. Tal on küll igasugused omad foobiad. Kui ma nõudepesusvammi kraanikaussi jätan, on jama majas, sest batsillikartus on suur ja ta viskab selle siis prügikasti, aga üldiselt valitseb meil kodus enamjaolt vaikus. Ma isegi muusikat ei kuula," tõdes Nuter.

"Me oleme selles mõttes õnnelikud, et oleme vanast peast või väga keskealistena kokku saanud, mis tähendab seda, et sarved on maha joostud ja nurgad on maha lihvitud, sa oskad anda teisele hingamisruumi. Vanasti oli rohkem armukadedust või lihtsalt kadedust või enda tähtsaks tegemist, aga nüüd ei ole sellised asjad enam üldse tähtsad. Minule väga meeldib ütlus, et kui mees ja naine lähevad õhtul koos välja, siis mis nendega ka ei juhtuks ja kellega nad ka ei kohtuks, nad teavad, et nad lähevad koos koju," sõnas Tennosaar.

Peaaegu 20 aastat vabakutselise näitleja elu kinnistasid Egon Nuteri eestlaste mällu kui igavese komödiandi. Seda muljet võimendasid veelgi tema muhedad rollid seriaalides "Õnne 13" ja "ENSV".

Vanema põlvkonna koomikute koorekihti kuulub Egon koos sõber Andrus Vaarikuga, sest kes siis ei teaks ega tunneks neid Meri ja Oravana? Üle pika aja Pivarootsi Andrusele külla minnes võtab suurepärase kokana tuntud Nuter külakostiks kaasa pajatäie suppi.

Vaariku ja Nuteri sõprus sai paarkümmend aastat tagasi alguse sobiva nimega Supiteatrist, kus komöödiaetendusega koos pakuti publikule suppi. Kui Andrus Kivirähk tõi lisaks vanale sepale Ivan Oravale mängu ka Lennart Meri tegelaskuju, läks nende kahe koosmäng viraalseks ja lisaks uskumatule populaarsusele Eestis rändasid nad läbi peaaegu kõik välis-Eesti kogukonnad.

"Mul on üldse sinu tuules seda tükki olnud väga hea teha, sellepärast et ma olen ikkagi kogu aeg aru saanud, et see Lennart, mille sa tegid, oli ikkagi täiuslik," ütles sõber ja kolleeg Andrus Vaarik. "Ma olen sind kiitnud kõrtsis ja kirikus, sest see, kui Lennartiks sa ikkagi muutud, selles mõttes võib küll sinu peale kindel olla, et sina küll rollist välja ei kuku."

Orava ja Meri partnerlus on olnud Eesti teatripubliku jaoks niivõrd orgaaniline kooslus, et kui Vaarik ja Nuter ilmusid 2019. aastal Hobuveskis lavale Linnateatri kahemehetükis "Enigma variatsioonid", läks alguses mõnevõrra kohanemiseks aega. Mehed ei hakanudki kohe nalja tegema. Sama lavastusega tähistatakse 23. septembril Egoni juubelit ja viis aastat tagasi jagasid Vaarik ja Nuter Linnateatris ka kolleegipreemiat.

Kui Andrus elab päriselt maal ja lahkus isegi Linnateatrist Pärnu "Endlasse", et oleks lähemal proovides käia, siis Nuter, kellele võiks täie õigusega kuuluda kõik vanemate meeste rollid Linnateatris, mille trupi liige on ta olnud viimased seitse aastat, loodab ikka veel mängida ja tahab olla vajalik.

"Egon Nuter oli muidugi mulle silma jäänud, sest mina ikkagi olin see, kes väikese poisina väga armastas Kralli ja Nuterit, kui nad Robi ja Bobi olid," ütles Linnateatri lavastaja Uku Uusberg. "Ta on selline sõbralik kuju ehk siis nagu sõbra moodi inimene ja seda on ta ka kõikides rollides ja sellisena on ta hästi võluv. Selliseid vanemaid meesnäitlejaid on veel, kelles on selline oma, justkui headuse sarm. Egon on oma vanuse ja kogemuse kohta hämmastavalt töökas. Nagu noor näitleja, kes tahab iga rolliga, mis ta teeb, saada selle terviku sisse õigeks, ta usaldab lavastajat ja kuulab teda."

Uusbergi sõnul on Nuter väga lojaalne ja see on hästi ilus, kui vana näitleja on ikkagi valmis iga uue asjaga selles tervikus kõndima õppima.

Tänu Linnateatrile ja õnnestunud filmirollidele on Nuterit hakatud teatrimaailmas tõsisemalt võtma ja kui tema komödiandi imidž on ajapikku murenenud, siis mulje kinnisest ja pigem väherääkivast eesti mehest püsib endiselt visalt. Kõige paremini teavad isa ja vanaisa pehmemat poolt tema tütar ja kaks poega esimesest abielust ning neli lapselast.

"Ta ei ole pikkade juttude tüüp, aga tal on ikkagi mingi uudishimu inimeste vastu. No ma arvan, et aeg-ajalt ta peab sealt oma kookonist välja saama ja inimeste keskele minema, sest seltskonnas on ta tegelikult tujuhoidja ja kuna ta on diplomaat, siis ta valvab, et kõik sujuks ja oleks ladus," ütles Nuteri tütar Kirsi-Ann Nuter. "Ta ei oska lina peal pikutada ja räägib aina väljakutsetest. Mida kõike võiks veel teha ja aeg-ajalt ta tunneb, et teda rakendatakse võib-olla vähe. Küpsus sobib talle ülihästi."