Tõsielukuritegudel põhinev toodang moodustab suure osa ka siinse televisiooni ja voogedastusplatvormide sisust, aga Lõuna-Koreas on väidetavalt maailma kõige fanaatilisemad true crime (tõsielukuritegu-toim.) fännid, kellest üks roima ka päriselt ära proovis.

Üks asi on fännata Miss Marple'it, Midsomeri mõrvasid või teisi väljamõeldud krimisarju, teine ahmida tõsielu veretöödel tuginevat dokumentalistikat ja meelelahutust. True crime moodustab juba praegu arvestatava osa tele ja voogedastusplatvormide sisust, aga Lõuna-Koreas buumib see žanr eriti ning paneb asjatundjaid küsima kas närvikõdi on muutunud närvide rikkumiseks.

Esmapilgul laiub Lõuna-Korea pealinna, Seouli äärelinna laohoones täiesti ehtne roimapaik. Tegelikult on see detailne taaslavastus, mille taga ligi 20 aastat tegutsev hobidetektiivide ja kriminalistikahuviliste klubi, kus on ligi 30 000 liiget ja mida täna veavad Noh Young-wook ja Park Ji-hye. Viimane lamab kaks tundi ka ohvri rollis põrandal, kui mängitakse läbi tegelikult toimunud mõrv.

"Ma võtan asja kirglikult. Tahtsin kunagi politseinikuks saada, olen huviga paljusid juhtumeid jälginud," ütles amatöördetektiiv Park Ji-hye.

"Ma olen pikka aega sellistest tõsielukuritegudest huvitunud. Ma vaatan ainult põnevusfilme ja draamasid," sõnas amatöördetektiiv Noh Young-wook.

Ühelt poolt võib seda võrrelda Eestiski populaarsete rollimängude või põgenemistubadega, teisalt tugineb see etendus päris tapmisele, mida fännid peavad vihjete põhjal uuesti lahendama. Korraldajate sõnul pole see lihtsalt morbiidne huvi, vaid tuleb kasuks, nagu Hercule Poirot armastas öelda, hallidele ajurakukestele.

Selline detektiivitöö aitab huviliste sõnul inimeste loogilist mõtlemist arendada, mis on väga oluline.

Amatöördetektiivid on ainult üks näide, kuidas Lõuna-Koread on viimastel aastatel vallanud tõsielukuritegudel põhineva meelelahutuse buum. Üle 50 miljoni elanikuga riigis on kümneid telesaateid, podcaste ja muid kanaleid, mis pühenduvad ainult sellele žanrile.

Asjatundjate sõnul toodab Lõuna-Korea elanike arvu suhtes kõige rohkem true crime saateid maailmas. Nende seas on viktoriine ja stuudioarutelusid, kus roimasid lahatakse, aga ka kohtuekspertiisisarju ja sarju, mis võtavad sünget sisu pisut kergemalt. Leidub ka ainult täiskasvanutele mõeldud sarju, kus kuritegusid eriti tõetruult taaslavastatakse.

"Asja pikemas perspektiivis vaadates võib see ohtlik olla. Muidugi on sellel tähtis roll kurjategijate ja politseitöö mõistmisel, aga probleem seisneb pigem selles, kui me selles meelelahutust näeme," ütles akadeemik Han Yu-hee.

Akadeemik ja kultuurikriitik Han Yu-hee on üks neist, kelle sõnul on kuritegude võimendamine ja kommertsialiseerimine kahjulik, alates publiku tuimestamisest ja normaalsustunde nihestamisest, lõpetades tegelike kannatanute taasohvristamisega.

"Nad taaslavastavad olukordi ja teevad seal ise eksperimente. Kirjeldatakse palju julmi fakte ja uuemad meelelahutuslikud kuritegevusest rääkivad saated muutuvad aina julmemaks. Nad muutuvad dramaatilisemaks, kirjeldavad kurjategija tegusid tegelikust hirmsamatena või edastavad sõnumit muusikat, närvikõdi või hirmu kasutades," nentis Han Yu-hee.

Võib oletada, kas erilise huvi taga on see, et Lõuna-Korea meedia oli kuni 1990. aastateni tsenseeritud või see, et kuritegude ohvriks langeb statistiliselt rohkem naisi kui enamikus teistes arenenud riikides ja naised moodustavad enamuse seda tüüpi saadete jälgijatest, aga fakt on, et žanri lipulaev on saade "Tahaks teada", mille kauaaegne saatejuht on Kim Sang-joong.

"See on mõeldud äratusena mõjuma. Mingeid erandeid pole, igaühest võib ohver saada. Sari viib vaataja reaalsusega kokku ning aitab võimalikkesse probleemidesse ettevaatlikumalt suhtuda ja inimestes valvsust äratada," ütles "Tahan teada" saatejuht Kim Sang-joong.

"Sel hetkel olen ma produtsendina alati kahevahel. Väga tihti jääb segaseks, kas see näitab kuriteo julmust ja tekitatud kahju tõsidust või kas seda võetakse meelelahutusena või kasutatakse vahendina, et näidata kurjategija sadistlikku külge," ütles "Tahaks teada" produtsent Kim Jae-hwan.

Ühelt poolt annavad saate tegijad aru, et rahuldavad uudishimu, teisalt on fakt, et tänu elavale tagasisidele on aidatud lahendada nii mõnigi raske kuritöö. Ühte neist tuntakse kui "Busani jalahoobi juhtumit".

Ohver varjunimega Kim Jin-ju sai tõsise ajukahjustuse ja taastus haiglas neli kuud. Ründaja tabati ja mõisteti algselt 12 aastaks vangi, aga alles siis, kui populaarne saade juhtumit kajastas, tõusis esile, et kõik faktid polnud päevavalgele tulnud. Muuhulgas selgus, et pärast rünnakut oli ohver seitse minutit kurjategija meelevallas nii, et keegi ei teadnud, mis toimus.

"Kõigepealt oli mul mõte, et peaksin leevendama ebaõiglust, mida see ohver tundis. Juhtumi puhul jäi mõistatuseks, kas selle seitsme või kaheksa minuti jooksul toimus teisigi kuritegusid või vahejuhtumeid, mis aitaksid kuritöö motiivile valgust heita," sõnas produtsent Kim Jae-hwan.

"See muutis kõike. Ma olin rõhutanud, et see võis ka seksuaalrünnak olla. Kui prokurör tahtis aga DNA-analüüsi teha, siis lükati see taotlus tagasi. Ent kohtunik muutis pärast seda telesaadet arvamust," ütles ohver Kim Jin-ju.

"Prokuratuur otsustas, et siiski on vaja asitõendeid otsida. Ohvri püksid lõigati umbes 200 tükiks ja nende DNA-d analüüsiti üksikasjalikult. Algul esitati süüdistus ainult mõrvakatses, hiljem aga lisandus sellele ka vägistamiskatse süüdistus," ütles produtsent Kim Jae-hwan.

Asitõendite ümberhindamise järel pikenes ründaja vanglakaristus 20 aastale ja ohvri sõnul andis see talle täiendavad kaheksa aastat kindlust, et ründaja ei saa talle viga teha. Telesaade pälvis mitu auhinda.

"Siis sain ma aru, kui oluline see on, et sellised kuriteod Koreas avalikkuse ette jõuaksid. Ilma nende saadeteta oleksin ma ilmselt riigist lahkunud," tõdes Kim Jin-ju.

Kui see on pigem edulugu, siis hiljuti jõudis uudistesse nii Lõuna-Koreas kui mujal maailmas, kuidas üks tõsielukuritegude superfänn mõrvas võhivõõra. 23-aastane Jung Yoo-jung oli krimilugudest nii vaimustuses, et tal tekkis kinnisidee mõrv ise "ära proovida". Ta tükeldas ohvri laiba, toppis selle kohvrisse ja viskas kaugesse loodusparki.

"Ma olin vist arust ära. See tähendab, et inimesed muutuvad kuritegude vastu viimaks tundetuks. Ja seda rohkem pannakse toime veidraid ja jõhkraid kuritegusid. Inimesed hakkavad arvama, et see kuritegu pole midagi erilist, sest ei tekita poleemikat. Kurjategijatel tekib illusioon, et nad võivad midagi sellist teha," kommenteeris süüdimõistetu Jung Yoo-jung.

Young-wook ja Park Jihye leiavad siiski, et nende hobi on süütu eneseareng nagu ristsõnade või teiste mõttemängude harrastamine ja heal juhul aitab ka päris elus kuritegusid lahendada või ennetada.

"See kõlab ehk fantastiliselt, aga ma tõesti usun, et see muudab maailma paremaks paigaks. Sest uurijad peavad oskama kahelda, mitte kõiges kindlad olema. Ma võtan selle ühe lausega kokku. Igaüks võib Sherlock Holmes olla.