Eesti mõistes on tegu erilise käsitöövormiga, mida ajalooliselt kasutati üksikute, kõige väärtuslikumate tekstiilide kaunistamiseks, vahendab ERRi uudisteportaal. Värskas lõppenud 20. Seto pitsi päevad on aastakümneteks unustusse vajunud traditsiooni taas päevavalgele toonud.

Värvilist pitsi kasutati varem valikuliselt vaid väga eriliste tekstiide - mõne ikoonilina, naise piduliku pealiniku otsade või mõrsja itkulina - kaunistamiseks. Selline käsitöö nõuab nii tasemel heegeldamisoskust kui ka traditsioonide tundmist, aga mis peamine - pühendumist, kuna tegu on aeganõudva loominguga.

"Kõige raskem osa on väljamõtlemine. Tuleb värvid paika panna, otsida mustrit - see on kõige keerulisem. Heegeldamine läheb ju oskajal inimesel ludinal," rääkis Seto pitsi päevadel I-II preemia võitja Jane Priksi.

Tänapäeval on pits jõudnud juba üsna eksootiliste väljunditeni, nagu näiteks arvutikotid või lambikatted, aga samas pole minetanud ka praktilist eemärki.

"Kõige praktilisem on võib-olla sall või pleed või ülevise, mis on mul seto pitsiga kaunistatud ja mida ma kannan," tõi Priksi näiteks.

Tegu on Eestis üsna ainulaadse ja võib öelda, et unikaalse käsitöö liigiga, mis just setodele omane.

"Mul on tunne, et nende temperament ja elurõõm on see, mis on nõudnud selliseid säravaid värve ja huvitavaid kombinatsioone, mida ka Mandri-Eestis tihti ei kohta," ütles Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu pitsimeistrite alaliidu juht Eeva Talts.

Vahetult enne pitsipäevade ellukutsumist oli tegu küllalt unustusse vajunud käsitööga, mida ähvardas igaveseks muuseumikogudesse jäämine. Seto talumuuseumi peavarahoidja Tiiu Kunsti heegeldamishuvi ning algatus on jõudnud sinnamaani, et nüüd on tegutsemas juba kümneid värvilisi pitsi meistreid ja uut loomingut tuleb aina juurde nii argi- kui ka pidupäeva.

"Igal aastal on üsna arvestatav tööde arv laekunud ka kooliõpilastelt, mis lubab arvata, et värvilist seto pitsi jätkub nautimiseks ka järeltulevatele põlvedele," ütles pitsipäevade korraldaja ja ellukutsuja Tiiu Kunst.