Tartust pärit 15-aastane Säde Riin ja 18-aastane Eleanor ning Rakverest
pärit 11-aastane Maribel on kepphobu ehk teisisõnu hobihobu sportlased. "Pealtnägija" kohtus nendega Tartumaal Laevas, kus suvel toimuvad hobihobuspordi esimesed meistrivõistlused.

Tüdrukud tõdesid, et paljud inimesed ei mõista, mis asja nad kepphobustega ajavad. "See tundub tegelikult päris paljudele inimestele naljakas, sest see on kepphobune, see pole päris hobune," märkis Säde Riin. "Nad ütlevadki, et see on lihtsalt kepi otsas hobune ja miks sa päris hobusega ei sõida," lisas Maribel.

Eleanor tegi oma põhikooli loovtöö kepphobustest. "Hindajad siis küsisid, et miks ma seda avalikumalt ei näidanud, et oleks rääkinud klassi ees. Ja ma väga varjasin seda, et ma tegelen nendega, sest ma ei tahtnud seda pinget ja kiusu saada," rääkis ta.

"Me sõitsime, kõndisime kepphobustega mööda Tallinna vanalinna ringi ja seal tuli paar inimest, kes tegid meile hobuse hääli või hõikasid midagi. Aga enam see mind nii väga ei sega, sest ma tean, et ikkagi väga paljud inimesed arvavad, et see on loll ja ma üritan lihtsalt neid ignoreerida, sest ma ei taha, et nad minu lõbu ära rikuksid, sest keegi teine ei saa sellest aru," lisas Säde Riin.

Kes alast eriti ei tea, võibki sellesse algul pilkavalt suhtuda. Nii oli ka
tüdrukute kepihobusõidu treeneri Anette Traksi endaga. "Ma olen tegelikult maadlustreener ka. Selline ala oli minu jaoks ikkagi väga uus ja ma mõtlesin selle peale ikkagi naljaga ja omavahel sõpradega pilkasin seda. Mõni aeg hiljem olin ma esimeses trennis, kus oli palju naerusuil lapsi ja nii ma sinna jäin," sõnas klubi Hip-Hopa Kepphobused treener Anette Traks.

Harrastajate sõnul on tegemist suurt pingutust nõudva spordialaga.
Kepphoburatsutamise tõusev täht, 13-aastane Tallinna tüdruk Liselle kirjeldab seda lihtsustatult kui päris ratsutamisreeglitega kergejõustikku. "Ma käin kergejõustikus ja olen ka hüpanud. Seal sa maandud ikkagi selili, aga siin pead põhiliselt jalgadele maanduma. Peab olema see tehnika, et sa ei saa suht suvaliselt üle hüpata, sest siis läheb jalgadega latt maha," õpetas ta.

Treeningut alustatakse alati venituse ja soojendusega. Neile järgneb vastupidavuse treening, et ennast parkuuriks ette valmistada. "Seal on vaja ikkagi lühikese aja jooksul läbida 12 takistust ja seda kõike veel galopis," selgitas treener.

"Kindlasti peab harjutama hoogu ja seda, et sa ei lähe väga kiiresti sinna peale. Ja kindlasti keskust – et sul on jõudu hüpata üle," avas Liselle. "Võistlustel teeme kuni 90 sentimeetrit kõrgusega parkuure, kuna üle selle me näeme, et tekib väga suur vigastuste oht," märkis Traks.

Maribeli jaoks on kõige raskemad kõrged hüpped. "Kui ma lähen võistlustele hüppama, siis ma ei tee traavi, vaid ma teen galoppi. Tavaliselt läheb see mul natuke lappesse," tõdes ta. "Kui sa võtad rahulikumalt, siis ei ole väga ohtlik, aga kui sa ikka tahad, et oleks naljakam, siis on natukene ohtlikum."

Kepphobuse ajalugu ulatub umbes nelja sajandi taha, kuid teadaolevalt
kuulub kepphobusõidu ehk hobby horsing'u leiutamise au Soome tüdrukutele, kes leidsid selles endale päris hobu asendava kaaslase ja hakkasid 2010-ndate alguses korraldama võistlusi, looma reegleid ja arendama tehnikat, mis sarnaneb päris ratsaspordiga.

Tänu sotsiaalmeediale levis kepphobuhullus üle ilma just noorte tüdrukute hulgas ja täna toimub hulgaliselt nii rahvuslikke kui rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. Eestissegi jõudis hobihobu sport tänu sotsiaalmeediale, mistõttu pole võimalik kellelegi esimese maaletooja au anda.

Üks esimesi tõsiseid harrastajaid oli Eleanor, kes on alaga tegelenud juba üle kümne aasta."Hobused on nagu mu elu. Kuna ma ei saa hetkel hobustega tegeleda, siis see on nagu asendus hobustele," rääkis ta. "Füüsiliselt võtab see päris võhmale – on ikkagi vaja füüsiliselt vormis olla. Mul on üks hobune, kes kaalub 1,5 kilo ja temaga hüppasin 110 sentimeetrit. Seda annab ikka hüpata."

Sisuliselt ainsad alad, mida ametlikel võistlustel kepphobustel ei tehta on
võiduajamised hipodroomil ja kestvusratsutamine. Kepphobuse kõrgushüppe
maailmarekord on teadaolevalt 1,41 meetrit. Selle saavutas Marie Kärkkäinen Soomest 15. juunil 2019 Seinäjoki areenil. See rekord on ametlikult tunnustatud ka Guinnessi maailmarekordina. Eestlannad ei jää palju maha – Liselle hüppas hiljuti 1,3 meetrit.

Esimese Eesti tüdrukuna sai kutse võistelda hobby horsing'u sünnimaal
Soomes Säde Riin, kes astub üles 25. mail Helsingis toimuval võistlusel Callisto Event. Tema tugevaim külg on just koolisõit.

"Keha peab olema väga paigal, aga samas peab väga aktiivselt liikuma ja kõik peab hästi korrektne olema, õige nurga alt. Kuna vaba kava on ka muusikaga, siis sa pead muusikaga ka sünkrooni minema," tutvustas ta. "Väga suuri ootusi mul ei ole, sest see on ikkagi Soome ja seal on hästi kõvad inimesed, kes tegelevad koolisõidu ja kõige muuga. Peamiselt lähen sinna sellepärast, et mind ilusti kutsuti ja ma tahan lihtsalt seda kogemust ka."

Täpne harrastajate arv Eestis on ebaselge, aga Facebookis tegutseb kaks
suurt gruppi, millel on mõlemal umbes tuhat liiget. Kõige organiseeritumalt ja laiema haardega on asja ette võtnud Gerli Eller. Tema 2019. aastal loodud Hip-Hopa Kepphobustes treenib lisaks Säde Riinile mõnisada tüdrukut üle Eesti.

"Ma töötasin tollel ajal riigiametis kontrollival ametikohal, mis ei ole just selline töökoht, kus sa saad olla lõbus ja vaba. Ja siis tuli mul üks sugulane, kes küsis, kas ma olen sellist asja näinud. Vaatasin seda kepphobuste videot ja olin müüdud. Mul on endal ka hobuste taust ja sealt see kuidagi niimoodi riburada pidi pihta hakkas. Ma saan ennast kuskil välja elada, teha midagi toredat, kujundada neid väljakuid, teha neid dekoratsioone," lausus ta.

Klubil on regulaarsed treeningud Tartus, Pärnus, Sauel, Viljandis ja Rakveres, lisaks laagrid ja võistlused. Hip Hopa eestvedamisel toimuvad juuni algul Tartu vallas Laevas ka lastele ja noortele mõeldud hobihobuspordi võistlused, kus selguvad selle ala esimesed Eesti meistrid.

Omaette teema on hobused. Käsitöökepphobuste hinnad algavad umbes 35 eurost ja võivad tõusta sadade eurodeni. Lisaks on puusuksudele võimalik osta
tarvikuid nagu päris hobustele. "Hobuseid ostetakse igalt poolt. Tehakse Soomes, tehakse Saksamaal, tehakse muidugi Eestis," tutvustas Säde Riin.

"Üks asi on hobune osta, aga see hobuse tegemine on väga suur töö ja see, kui laps on selle hobuse ise valmistanud, siis see eduelamus, mis ta sellest saab, et ta on oma käega midagi teinud," tõi Eller välja. "Need lapsed ju teavad, et need hobused ei ole päris. Kui nad lähevad nende hobustega sõitma, siis nad ärkavad nende käes justkui ellu, aga see on kujutlusvõime. Kujutlusvõime on aga loovuse üks alustaladest. Nii et tegelikult see loovuse pool on siin hästi suur."

Kuid hobihobusport pole nakatanud ainult neidusid ja naisterahvaid. Priit
Villemson on talle kuuluval Viirelaiu saarel mai lõpuks välja hõiganud ürituse, mida ta nimetab poolnaljaga lahtisteks Eesti meistrivõistlusteks ja kuhu on end kirja pannud ka mehed.

"Scroll'isn Facebooki ja vaatasin, et on kepphobuste valmistamise töötuba, Tallinna linn on korraldanud. Ja siis vaatan, et üks sõber, kes on DJ, mängib golfi ja kõike muud, paneb, et on sellest töötoast huvitatud. Ja siis ma hakkasin vaatama, et kogu aeg tuli järjest selliseid inimesi, kes ei ole üldse kepphobuse inimesed, aga muudkui panevad interested. Siis ma tegingi selle nalja, et ma teen võistluse ja kas sa tuled. Ta ütles, et muidugi tuleb ja nii see sündis. Üle 50 inimese on praegu registreerunud ja võistlus toimub," rääkis Villemson.

Viirelaiul toimuv võistlus on mõeldud pigem täiskasvanud inimestele. "Ma toon sinna need pulgad kohale. Inimesel endal tuleb kaasa võtta sokk ja nööbid Ise ehitame hobused kohapeal," sõnas Villemson.

Noortele, kes kepphobustega tegelevad, Villemson viltu ei vaata. "Kui väikestele tüdrukutele see meeldib, siis nii on. Ma olen kuskilt kuulnud, et see tekkis ka sellest, et kui päris hobust ei saa endale lubada, sest see on hästi kallis spordiala. Siis mängid selle kepphobusega. See on okei ju," leiab ta.

Treener Anette Traks tahab, et lastel oleks hea ning nad teeksid sporti rõõmuga edasi. "Kui tuleb ikkagi negatiivset tagasisidet, siis lapsed muutuvad ebakindlaks ja seda ebakindlust me neile süstida kuidagi ei soovi."

"Mõistma peaks ilmselt seda, et ma saan aru, see on teistsugune, see tundub natuke tobe, aga laske inimestel olla, laske teha, mida nad tahavad, kui sa nagu ei suuda aru saada teiste õnnest, siis miks sa segad seda," lisas Säde Riin.