Maadleja Heiki Nabi tunnistas, et tal on keeruline enda sisemisi tundeid välja näidata või öelda. "See on kindlasti raske, see on eriti eesti mehele raske. Ma kuulun ka sinna kategooriasse."

"Neid inimesi, kellel ma oleks tahtnud helistada ja kelle peale ma siiamaani aeg-ajalt mõtlen, neid on väga palju," nentis ka näitleja Sander Rebane.

"Üks inimene, kellel ma pidevalt helistasin, oli mu vanaisa, mul see vanaisa tühimik on muidugi täitmata, et ma helistan siis teistele vanematele inimestele," sõnas muusik Marek Sadam.

"Tegelikult peaks helistama inimestele tihedamini, see ongi raske, mõni räägib hästi palju, mina olen pigem selline, kes mõtleb," rääkis näitleja Margus Tabor.

"Mul oli kohe kaks inimest, kelle peale ma mõtlesin ja mõlemad inimesed sellel aastal kahjuks ka meie hulgast lahkusid. Ilmselgelt ma jäin hiljaks nende telefonikõnedega. Ma tahaks oma isale helistada, kelle surmast on ka tänaseks möödunud juba 25 aastat, et no ei saa. Aga tahaks, kui saaks," nentis ettevõtja Taavi Kotka.

Kõned lähedastele

"Kui ma lõpetasin teatrikooli ja meid oli ka suur tsunft, kes me läksime Rakvere teatrisse tööle, siis me kohtusime ka vanemate näitlejatega ja üks neist Rakvere teatris oli Volli Käro. Ma mäletan, kui soojalt meid vastu võeti ja kui kiiresti me tegelikult kontakti saime. Ja ma saan aru, et siin on inimene, kellega me räägime ühte keelt," meenutas Tabor, kes just Kärole otsustaski helistada.

"Viimane kohtumine meil Volliga oli tegelikult üle-eelmine suvi ehk poolteist aastat tagasi Kärdla haiglas, kus minu vend oli väga haige ja temal olid viimased päevad jäänud elada. Ma käisin venda kogu aeg vaatamas. Ühel päeval me saime kokku Volliga Kärdla haiglas koridoris ja me olime ühes positsioonis, sest Viive oli haiglas. Võib-olla nädal või paar hiljem lahkus mu vend nagu ma kuulsin kuskil kuu aega hiljem ka Viive. Ja siis jäi kuidagi niimoodi, et mõtlesin küll, et peaks nüüd Vollile helistama, et kuidas sul läks ja kuidas sa nüüd ennast tunned, et nüüd on see ühel pool. Aga kuidagi ei jõudnud selleni ja see on natukene poolteist aastat mind nagu kripeldanud," tunnistas Tabor.

Sander Rebane helistas oma vanaemale. "Järjest rohkem ma tajun oma sõpradega rääkides, et ärevust on palju, seda sõjahirmu ja kõike seda. Ma olen temaga ikkagi elu jooksul nagu rääkinud ka nendest mälestustest, mis tal oli siis, kui ta noor tüdruk oli teise maailmasõja ajal. Tegelikult tahaks ta käest lihtsalt küsida seda, et kuidas praegusel keerulisel ajal ja samas väga rõõmsal jõuluajal, kus pered tulevad kokku, ikkagi nagu rõõmu tunda kõige selle keerukuse keskel," rääkis Rebane.

Taavi Kotka helistas aga oma kunagisele korteriomanikule. "30 aastat tagasi ma sain sisse Hugo Treffneri gümnaasiumisse, 15-aastane noormees läheb väikelinnast suurlinna. Kui sa tahad maalt minna linna, siis sa pead üürima tuba, ja ma üürisin seda Memmelt, niimoodi kutsusid teda tema lapselapsed, aga kuna ma olin ka viieteistaastane, siis oli ta ka minu jaoks Memm, kes kolm aastat minu eest hoolitses," meenutas Kotka.

"Kui peaks kirjeldama vanaema või kui sa peaksid teatrietenduses tooma tegelaskujuna ühe vanaema sisse, et ongi niisugused hallid juuksed, suured prillid, siis selline vanaema ta oli," lisas ta.

Heiki Nabi helistas oma sporditeele alguse pannud treenerile. "Tiit on minu sporditee alguse täielik alustaja, suunaja," ütles maadleja. "Ma olen mõelnud tagasi oma karjääri alguse peale ja olen aru saanud, kui oluline inimene sa mulle olid," ütles Nabi talle.

Marek Sadam helistas aga oma esimesele õpetajale ja laulis talle laulu. "Kui sa tead, et su kõrvalmajas või su kõrvalkorteris on mõni inimene, kes ilmselt on üksinda jõulude ajal, siis ei ole keeruline koputada uksele ja soovida lihtsalt häid jõule. Isegi, kui see inimene tuleb sulle vastu kurja näoga, isegi, kui ta tuleb kurikas käes. Aga ikkagi ma kujutan ette, et kui sa selle väga lihtsa sammu teed, siis sa ikkagi sulatad seda jäämäge," sõnas Sadam.